Makedoonia seisab ajaloolise valiku ees

Kirjutatud augustis 2018

Lennuettevõte Nordica avas suve hakul liinilennu Tallinnast Makedooniasse, Ohridi kuurortlinna samanimelise järve kaldal. Jälgides massiivset turundustegevust, millega Makedoonia ka Eesti suuremates veebiportaalides ning ajakirjades alates kevadest erakordse panustamisega silma paistab, on selge, et järjekordne Balkanimaa üritab astuda suviste rannapuhkuste veetmisega armastatuks saanud Horvaatia ja Montenegro kõrvale. Kuidas merele suletud väikeriik seda vaid kahele suurele järvele panustades suudab ning mida põnevat varbad vees olles veel tähele panna? 

Makedoonia on hetkel kuum teema kogu Euroopa poliitikas. Riigi majanduslik ning julgeolekualane paigalseis ja ebakindlus on toomas murrangut pikaajalises nimevaidluses naaberriigi Kreekaga, kelle arvates varastab Makedoonia järjepidevalt kreeklastele kuuluvat identiteeti. 30.septembril 2018 toimub Makedoonias nimereferendum, kus läbi nutika ning otseselt riigi uuele nimele mitteviitav küsimus peab selgitama, kas makedoonlased soovivad jätkata tihedama lõimumise teed Euroopa Liidu ja NATO-ga või on eneseuhkus väärt edaspidigi isolatsiooni jäämist. Väheoluline ei ole ka teadmine, et Montenegros kätteproovinud ja ebaõnnestunud Venemaa on sarnaseid võtteid ja mõtteid proovimas rakendada ka Makedoonias ning seal võib Moskva seemnetele olla üsna viljakas pinnas. Referendumil kõlab küsimus: «Kas toetate EL-i ja NATO liikmesust, nõustudes kokkuleppega Makedoonia Vabariigi ja Kreeka Vabariigi vahel?». Prespa järve kaldal (Ohrid järve naaberveekogu) sõlmitud ajalooline kokkulepe peaks praeguse lohiseva „endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik“ asendama nimega „Põhja-Makedoonia Vabariik“. Kompromiss tundub olevat rahuldav – Kreeka lubas nimes kasutada viidet Makedooniale ning lõpetaks kokkuleppe realiseerumisel Makedoonia püüdluste takistamised rahvusvahelistes organisatsioonides. Päriselus on asjad siiski sirgjoonelisemad. Pea kõigi Makedoonia toodete pakenditelt vaatab vastu tootja päritolumaana „R.Macedonia“ („R“ viitab sõnale „vabariik“, kuigi pikalt seda välja ei kirjutata) ehkki sellise nimega vabariiki pole ka seni olemas olnud. Levinud on arvamus, et ka edaspidi unustatakse siseriiklikus tarbimises viited põhjapoolsele vabariigile ära ning riigi promokampaaniad jätkavad Makedoonia tutvustamist ühesõnalisena. Tehnilisi probleem tekitab ka teadmatus, kui palju hääleõiguslikke kodanikke referendumil osaleda võib. Erinevus nimekirjade ja loogilise suurusjärgu vahel on ligi 200 tuhat inimest! Puudub elektrooniline nimekiri ning sajad valijad on andnud teada, et nende nime võib esineda paljude piirkondade valimisnimekirjades, kus iganes nad varasemalt elanud on. Valijate korduvesinemine ja segaste nimekirjade probleem on Makedoonia valimisi saatnud juba kaua.

Referendumi lähenemist tunnetab Makedoonias liikudes siiski vähe. Vaid pealinnas Skopjes, mille täiesti  pöörane monumendipark väärib eraldi tutvustamist, on märgata nimemuutust taunivate organisatsioonide üksikuid telke ja meeleavaldusi. Neid käitavad asjaosalised peavad Kreeka diktaadi all toimunud nimeregulatsiooni protsessi alandavaks ning peavad nimevahetust kultuurilise genotsiidi avapauguks. Kes on õigem makedoonlane, las see jääb ajaloolaste ja etnoloogide pärusmaaks. Kuid fakt on, et samanimelise piirkonnaga Bulgaarias kreeklastel tüli kiskuda ei ole olnud tarvis. Skopje kesklinn annab aimu, miks Kreeka niivõrd tõre iidse ajaloo jagamisel on ning olgem ausad, neil on kartusteks ka põhjust. Sellise erinevatest ajastutest pärit monumendikompleksi üle olnuks uhke iga Vana-Rooma või Kreeka linn või linnriik. Skopjel ilmselt (järjepidevat) linnaarhitekti institutsiooni pole olnud või ongi maitsemeel nii lennukas, kuid vaatepilt mõjub lihtsalt koomilisena. Vana-Kreeka jumalad läbisegi Aleksander Suurega, Tito-aegsete partisanide taustal. Imetavavad emad ja holokaust. Linnasüda ei meenuta mitte hoolikalt läbimõeldud ajaloolis-kunstilist tervikut, vaid laoplatsi, kuhu kõik kasutuks osutunud ausambad kokku on toodud. Väidetavalt olla siiski viimaste aastate jooksul sammaste, kujude, monumentide ja mälestiste hulka vähendatud ning allesjäänuid hoolsamalt graffitist puhastatud. Aleksander Suure perutava hobusega hiigelkuju „sponsoreerib“ taustal Makedoonia levinuma õllemargi Skopsko valgusreklaam. Sama tuleb tunnistada, et poliitikast tiine virr-varri kõrval on tegemist väga puhta ja mõnusa auraga linnaga, kus ka öisel ajal alati midagi toimub. Linn on jagatud kaheks – lõunapoolne uuslinn ja põhjapoolne, valdavalt türklaste poolt asustatud nn vanalinn. Just viimane on see, mida pealinna külastusel peetakse olulisimaks. Miniatuurne, äärmiselt mõnusa vibratsiooniga mošeedest, turgudest ja äridest palistatud linnaosa, kus senini saavad hästi läbi tee ja raki, miniseelik ja pearätik ning turiste (peamiselt siiski kodumaiseid) voorib sadade ja tuhandete kaupa. Ottomani aegade pärandina on Makedoonias arvestatav türgi vähemus, kes valdavalt on just kogunenud pealinna Skopjesse. Maapiirkondadest on türklased kogunenud rohkem kagu- ja loodepiirkondadesse. Türklaste arvukuseks loetakse umbes 80 tuhat inimest. Türgi kogukonna teeneks loetakse romade ühiskonda sulatamist, kuna makedoonlaste ja albaanlastega see kirev seltskond ülearu sõbralikult ei sulandu. Türgi taustaga ettevõtetes on romad leidnud nii töö, kui teinekord armastuse.

Etnilised pinged on riigis siiski üsna tõsised. Veerandi elanikkonnast moodustavad etnilised albaanlased, kes elavad valdavalt Albaania ja Kosovoga piirnevatel aladel. Kahekeelsed tänavasildid on selles piirkonnas sõltuvalt asula rahvastikust „täiendustega“. Albaanlaste külades ja linnades soditakse maha kõik kirillitsas kirjutatu, makedoonlaste omades käitutakse vastupidiselt. Iga küla annab oma meelsusest märku valdavalt Lähis-idast tuntud grandioossete lipumastidega, kus lehvib vastavalt kahepealise kotkaga punalipp või puna-kollane päike. Kirillitsas kirjutatud „Makedoonia makedoonlastele!“ ilutseb pea igas albaaniakeelses ja -meelses asulas hoonete seintele kiiruga sodituna. Füüsiliste mõõduvõttudeni suuremal määral kahe rahvusgrupi vahel siiski läinud ei ole, kuid riigi teenuste ja õiguste osas on Tirana olnud lähiajaloos sunnitud läbi rahvusvaheliste organisatsioonide siiski sekkuma. Nii näiteks avati esimene albaaniakeelne kõrgkool alles aastapäevad tagasi. Samuti võttis Makedoonia parlament käesoleva aasta alguses vastuse seaduse, mis võimaldab albaaniakeelset asjaajamist valdavalt albaanlastega asustatud piirkondades. Parempoolsed parlamendiparteid küll protesteerisid, kuid ülinapi häälteenamusega (69 poolthäält 120-st) seadustati olukord, mis reaalses elus on nagunii selline olnud ning pigem on vastuvoolu ujumine tekitanud pingeid juurde. Uuringute järgi on albaanlased Makedoonia poliitikatega nende suunal siiski valdvalt rahul ning mingit Suur-Albaania idee vaikset realiseerimist käed rusikas taskusse peidetuna karta ei ole. Väidetavalt. Tuleb kindlasti märkida, et usulistel erisustel riigis pingeid sisuliselt ei ole – nii albaanlased kodumaal kui Makedoonias (aga ka Montenegros ja Kosovos) on üsna usuleiged. Võib-olla on üllatav, et valdavalt moslemiriigiks peetav Albaania on usuleiguse edetabelis lausa 14.kohal! Turistina on neid albaanlaste ja makedoonlaste asulaid põnev külastada, kuna sageli läheb üks küla teiseks üle nii, et aru saab sellest vaid usuasutuse arhitektuuri ja sümboolikat jälgides. On siiski üks veidi pingelisem episood Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõja perioodist, kus ainsa kristliku külana oli Vevcani sunnitud moslemitest ümbritsetuna kuulutama välja iseseisvuse oma vabariigi näol. 

Vevcani Vabariik või pigem on tegemist külariigiga (pindala 23km2), kuulutati välja edela-Makedoonias  8.aprillil 1993. Peamine põhjus selleks peitus asjaolus, et külas asuvad väga veerohked allikad, mida toonane valitsus üritas kunstlike kanalite näol suunata naaberküladesse ja põllumaadele. Kohalike protestid võtsid aina suurema ja ka usulise taustaga protesti mõõtmed, mis kulmineerus omariikluse väljakuulutamisega. Vastsündinud vabariik suutis trükkida oma rahagi, kuid mõne kuu jooksul pinged siiski lahtusid, allikad jäid suunamata ning täna on kaunis mägiküla selle episoodi pannud edukalt turismiaktsioonina tööle. Külas saab matkata allikatel, ronida Albaania piirnevates mägedes ning süüa vaid Vevcanile omaseid toite. Kõigil on võimalik saada riigi aukodanikuks, kui ära juua märkimisväärne kogus Vevcani veine.

Kulgedes Makedoonias on siiski selge, kuhu viib suhteliselt arvestatav isolatsioon. Riik on merele suletud, mis ei ole tekitanud ülemäärast huvi isegi Hiina poolt. Meenutagem, et Montenegros „aitavad“ hiinlased ehitada teid ja võtavad üle sadamaid, mis on toonud olulise (äkki isegi ohtliku?) elavnemise majanduses. Makedoonia majandus, mis idabloki lagunemise järel oli veerandi võrra Eestist suurem, jääb sellest täna kaks ja pool korda maha. Samad suhtarvud võib tuua ka teiste Balkanimaade kohta, kus eurointegratsioon pole edenenud nii nagu Balti riikides. Makedoonia oli riik, mis jäi füüsilisest sõjategevusest 90ndate alguses puutumata, seega oli stardipositsioon Eestiga sarnane. Makedoonia töövõimelisest rahvastikust ligi viiendik töötab Euroopa Liidus. Igapäevaselt saab sellest tunnistust maanteedel liikuvate Saksa, Šveitsi, Itaalia ja ka Rootsi (!) numbrimärke kandvate autode rohkust märgates ning need ei ole ohtrad välisturistid. Samalaadne Itaalia numbrimärkide hullus paistab silma muide ka Albaanias. Makedoonias nimetatakse viimaseid 10..20 aastat raisatud dekaadideks. Kui Albaanias on tunnetada tahet edasiliikumiseks, siis Makedoonia upub aina enam lootusetusesse. Seda kinnitab ka viimane Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeks, kus Makedoonia saavutas 180 riigi hulgas alles 107.koha, olles sellega kaugelt kõige kesisema tulemusega riik regioonis. Elanikkond puutub sularaha võimuga kokku igapäevaselt. Euroopa Liit on andnud võimudele proovikivi korruptsiooniga võitlemisel (kitsamalt kohtute mõjutamise vähendamiseks), kuid peale soovitatud ametite ja organistatsioonide loomise sisulise tööni seatud tähtajaks ei jõutud. Pooled Makedoonia kohtunikud tajuvad otsest mõjutamist nende töös. Meediavabaduste indeksites kukutakse alati, kui silmapiiril on valimised või põhimõttelised valikud. Nii ka nimerefendumi eel tajuvad nimevahetust taunivad jõud valitsuse survet ja eelisseisundit meedias oma seisukohtade kaitsmiseks. 

Ka võimud on nimevahetuse küsimuses lõhki – president Gjeorge Ivanov on tuline nimevahetuse vastane. Pingeid parlamendis aga lahendatakse emotsionaalseimal moel. 27.aprillil 2017 ründasid paarsada mustades maskides keerulise nimega parempoolse Makedoonia Ühtsuse Partei (VMRO-DPMNE) toetajat parlamenti hetkel, kui selle esimeheks valiti sotsialist ning albaania taustaga Talat Xhaferi. Samal sessioonil otsustati napi enamusega ka eelpoolmainitud albaania keele staatuse tõstmine. Läbiviidud rünnakus peksti parlamendisaalis läbi ligi 100 inimest, neist paarkümmend tõsisemalt. Tappa sai parlamendiliikmed, parlamendi esimees, sotsialistide juhid ning saalis viibinud ajakirjanikud. Politsei sekkus pisargaasiga ning episoodi meenutatakse kui „verist neljapäeva“. Just neil päevil algas Skopjes suur kohtusaaga episoodi tellijate tuvastamiseks. Esialgu on kohtu alla 30 inimest, nende hulgas opositsioonisaadikuid, aga ka ooperilaujaid ja sportlasi – valdavalt VMRO ideede toetajad erinevatel elualadelt.

Kõigi sarnaste teadmiste taustal on siiski soovitus need ära unustada ja võtta Makedooniast, mis neil külalistele pakkuda on. Riik on eestlastele äärmiselt soodne, mis annab tunnistust asumisest turismiriigina selle pika tee algusruudus. Nõudlikumale reisijale jätab turismitaristu selgelt soovida. Peamiste reklaamitud vaatamisväärsuste juurde ei vii sageli sõidetavaid teidki, parkimiskorraldusest või arusaadavast ligipääsust rääkimata. Taksomaffia dikteerib ühistransporti. Kuid võib-olla just kõik see eristabki hetkel Makedooniat teistest regiooni riikidest, kus ollakse turistide hordidega juba pigem hädas. Kartus, et järveäärne rannapuhkus kuidagi mereäärsest kesisem oleks, ei ole põhjendatud. Ohridi ja Prespa järved on suured, rannariba piisavalt ning ilm suveperioodil pea igapäevaselt ilus. Asukohast johtuvalt on pikema reisi korral on soovitav mõneks päevaks sõita Albaaniasse. Aadria meri on kolme ja põnev, endiseks Euroopa Põhja-Koreaks kutsutud riigi pealinn Tirana, kahe sõidutunni kaugusel. Albaania teed on samuti väga heas korras, Makedoonia omad kahjuks mitte nii. Dekaadi pärast on mõlemad riigid reisisihtidena ilmselt sama nõutud kui Horvaatia või Montenegro tänapäeval. Aitame neid pärleid siis lihvida.

Montenegrost läbi turismiprisma

Eesti reisikorraldajad on lisanud oma „menüüsse“ ühe väikese, kuid looduslikult kauni ja ajaloo vaatenurgast olulise Balkanimaa – Montenegro. Kuigi piirkonna vastu varasemalt huvi tundnud reisisellid on pikemal Balkanituuril ehk ka sellesse ,Eestist üle kolme korra väiksemasse riiki läbisõidul sattunud, on pisikesel maalapil pakkuda vaatamist, kogemist ja enda proovilepanemist vähemalt kaheks nädalaks. Kehale ja vaimule meeldiv vahemerelik kliima on boonusena praktiliselt kogu suveperioodi jooksul tagatud.

Valdavalt reklaamib Montenegro end rannapuhkuse sihtkohana. See on ka igati asjakohane, kogu rannikuala on tihedalt kaetud teineteisele järgnevate tihedalt rahvastatud (ütleks julgelt lausa ülerahvastatud) väikeste kiviklibuste randadega. Merevesi on väga soe ja puuduvad suured lained, mis teinekord kuurortinaudingut eriti lastega reisides vähendada võivad. Kuna siinkirjutaja suurem asi rannalõvi ei ole, keskenduks mererannas vedelemise ajal selja taha jäävatesse mägedesse. Nende karmidest tumedatest olemistest ongi Mustade Mägede maa oma nime saanud. Kuigi olgem ausad, peale pikema programmiga päeva kas autos või matkarajal, on imeline tunne saata tööd rügavatele kolleegidele foto vees ligunevatest varvastest, päikesevarjust ja leemendavast karastusjoogipudelist.
Olgu selguse huvides ka mainitud, kes üldse on montenegrolased. Eraldi rahvusena on umbes poolt elanikkonda, kes end montenegrolasena määratlevad, raske tunnistada. Tegemist on Serbia (vahepeal ka Jugoslaavia) ääreala Tšernogooriaga, mis ajaloo keerdkäikude tõttu on pääsenud mõnestki Serbia emamaad tabanud okupatsioonist. Seeläbi on kasvanud ja teadlikult õhutatud piirkonna
Tee Kotorist Cetinjesse, 26 täispööret mööda mäekülge
eraldiseismist, mis 2006.aasta juunis toimunud referendumil tipnes Montenegro iseseisvuse väljakuulutamisega. Noore riigi eraldumist pooldas napilt üle poole rahvahääletusel osalenutest ja selline lõhestumine on saatnud pisikese riigi poliitilisi valikuid sellest ajast saadik. See on tekitanud pea alati väga kirglikke protsesse olulistes küsimustes – Euroopa või Vene suund, Nato või Moskva, sõjas serblastega või nende vastu, kirillitsa või ladina tähestik? Tänaseni saadavad Montenegro poliitilist elu märksõnad nagu boikott, meeleavaldus, pisargaas, riigipööre, ühehääleline edu, reetmine ja eluaegne vanglakaristus. Õnneks on veel paarkümmend aastat tagasi paariaks kaldunud maffiariigist saanud tõsine kandidaat Euroopa Liidu liikmeks ning riik on aastaid ühepoolselt kasutanud valuutana eurot. Selle kasutuselevõtu ajalugu ja taust väärib omaette artiklit, aga kindlasti on huvilistele toimunu guugeldades leitav. 1990ndate aastate verised konfliktid kogu regioonis üldiselt säästsid Montenegrot, kuid seotuna Serbiaga ollakse pigem suhetes Läänega umbusklikud tänaseni. Samas sai Montenegrost suvel 2017 täieõiguslik NATO liige, mis taaskord tõi otsuse vastased tänavatele ja vägivald sai olulise otsuse tausta pärisosaks. Kirglikud inimesed armastavad omal perverssel moel tülitsemist ikka ja jälle.
Positelji küla Bosnias

Maailma igavaim pealinn?

Peamised poliitilised protsessid ja sagedased väljaastumised leiavad aset riigi keskosas asuvas pealinnas Podgoricas. Podgorica asub lopsakas orus ning seda peetakse Euroopa kõige koledamaks ja igavamaks pealinnaks. Ilmselt võis selline „tunnustus“ olla asjakohane kümmekond aasta tagasi, kuid tänaseks on linnas tehtud korda hulgaliselt tõesti kohutavaid kortermajade mikrorajoone,rajatud moodne klassist ärikompleks, putitatud parke ning vaatamist väärib Pärnu vanalinna meenutav kvartal linna keskosas, kuhu pea igaõhtuselt saabub noorsugu värskemat moodi ja tehnoloogiat demonstreerima. Siiski, tuleb ausalt nentida, mitte midagi ei juhtu kui te Podgoricat oma reisi ajal ei külasta. Kui linna enim emotsioone tekitav elamus on tänavanimi Bratstva i Jedinstva (Vendlus ja ühtsus), siis olgem ausad, see on tõesti üsna igav koht. Pigem on linn ehk huvitav poliitikast lugupidavatele ränduritele, sest turvatarade rohkus valitsusasutuste ümber annab selge vihje kirglikkusest, millega tänavatel arvamust avaldatakse. Veekahur on valmis ja vaevalt sellega kuumalaines kannatavaid turiste jahutatakse.
Ostrogi klooster

Keset päeva veidi veini võtta on jumalale igati meelepärane tegu

Montenegro nimi viitab mägedele. Tõesti, riik on mägine. GSP-lt esmalt otsavaatav linnulennult 40 kilomeetrine distants on tõenäoliselt vähemalt saja autosõidu kilomeetri kaugusel. Sellega tuleb arvestada, kui kaardilt kodutööd tehes huvipakkuvaid sihtkohti otsida. Vaatamata sellele tasub varuda piisavalt aega ja külastada mitmeid loodusparke, mida mägine maastik lahkesti pakub. Neist tuntuim, Durmitor, asub peamistest kuurortitest lõunas risti läbi riigi põhjas. Poolel teel tasub teha kohustuslik paus turistilõksuks peetavas Ostrogi kloostris. Tegemist on tõepoolest unikaalse, 17.sajandil kaljuseina rajatud Serbia õigeusku ülistava kloostriga, kus ka täna aktiivne usuelu käimas. Ostrogi klooster on üks peamisi maamärke, mida riigi turismiamet ja –asutused kujutada armastavad. Unikaalseks muudab kloostri peamiselt tema paiknemine kõrgel kaljuseinas, millest vaid fassaad on paista, kuid siseruumid on rajatud kaljusse. Kloostris eksponeeritakse selle rajaja ja pühategijaks peetava Hertsegoviina metropoliidi Vassili säilmeid, milliste juurde lookleb katkematu palverändurite rivi. Kloostri üks olulisemaid vaatamisväärsusi on selles kasvav viinapuu, mis loodusseaduste järgi kaljus kuidagi kasvada ei tohiks. Samuti saab pudelid täita püha veega, lakkuda kloostri uksepiita ning tunda end seeläbi igati sündsa ilmakodanikuna. Igaljuhul kogemata siseruumides kokkupõrgatud pühamehe olek ja aroom viitas selgele Jeesuse verega liialdamisele. Kell oli vaevu keskpäeva tiksunud. 
Euroopa sügavaimat Tara kanjonit ületav sild

Durmitor - Montenegro looduslik visiitkaart

Jätkates sõitu Durmitori mägede suunas ilmuvad need üpris järsku silmapiirile. Kuigi absoluutsed kõrgused jäävad alla 3000 meetri, on suhtelised kõrgused siiski silmadele arvestatavat naudingut pakkuvad. Kes on viibinud Kõrg-Tatrates Slovakkias, ei suuda seda dejavu tunnet kaua tagasi suruda. Ligi poolesajast üle kahekilomeetrisest mäest koosnev 400 km2 looduspark on kantud ka UNESCO soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja. Kliima Durmitoris on kümmekond kraadi jahedam kui rannikul, mis teeb piirkonnast nauditava keskkonna matkajatele. Vana-Euroopa parimate matkapiirkondade vääriliselt  tähistatud matkaradade võrgustik pakub väljakutseid nii mitmepäevaseid kui päevaronimisi armastavatele seljakotifanaatikutele. Durmitori läbib kohustuslik
maantee piirkonna pealinnast Zabljakist Suvodo külla, mis nüüdseks on ka kogu 44 kilomeetri ulatuses asfalteeritud. Tõesti raske on autojuhina seal silmi teel hoida. Vaatepilt lihtsalt sunnib tähelepanu eemale ning fotosõpradel sügeleb päästikusõrm lakkamatult. See parki läbiv maantee annab võimaluse just peredega reisivatele seltskondadele, et teha mõnetunnised päevamatkad tippudele, mis kõrguvad otse vaevu autolaiuse tee ääres. Väljakutset aga leidub ka köisi ja karabiine normaalse puhkuse osaks pidavatele matkameestele. Durmitori, aga ka kogu riigi kõrgeim tipp, Bobotov Kuk 2522 meetri kõrgusel merepinnast on kättesaadav vaid abivahenditega asjatundjatele. Samas on just Durmitor väga sobilik paik pere väiksematele esmaseks tutvuseks tõeliselt mägiste oludega. Enamasti turvaliste matkaradade võrgustik viib ka vähekogenud loodussõbra nii piisavalt kõrgele, et teha seal veel juulikuus lumememme. See saab küll üsna liivane ja pruun muidugi. Kui käsil ei ole just matkaonne nõudev mitmepäevamatk (telke parki püstitada arusaadavalt ei tohi), saab peavarju ja meelelahutust „pealinnast“ Zabljakist, kus vist pea kõik majapidamised pakuvad rendikortereid, -maju või tube. Talvisel perioodil on Durmitor piirkonnas tuntud suusakeskus, mida külastatakse kõigist naabermaadest.
Durmitor

Durmitori põhjapiiril asub üks Montenegro ikoonilisem vaatamisväärsus – Tara jõe kanjonit ületav sild. Kuigi tegemist ei ole just maailmanäinud inimeste jaoks mingi tohutu kõrgusega rajatisega, on see ligi 200m kitsast Tara kärestikujõest kõrgemal asuv ligi 400 meetrit pikka kaarjate löövidega sild tõesti muljetavaldav. Eriti hea vaate sillale saab selle kõrvale rajatud köiel korraliku kiirusega kulgeval nn ziplinel, mis viib teid turvaliselt kinnitatuna, kuid samas abitult vabana tunduvana vuhisedes üle kõrge kanjoni. Sõit on küll lühike, kuid ligi kilomeetrine adrenaliinilaks nõuab siiski paar korda ajudes eneseületamist, enne kui 20-eurone pilet lunastada on plaanis. Ärge mõelge liiga kaua, oht elamusest ilma jääda võib tunduda liiga reaalse valikuna. Mõningane hirm väärib küünlaid. Sarnaseid köiega üle kanjonite sõitmisi leiab Montenegrost veelgi, kuid just Tara kanjoni ületamine on üks pikemaid, kiiremaid ja elamus on kindlustatud kogu eluks. Vanusepiirangut silma ei hakanud, aga ilmselt keelab Euroopa Liit lastel „selle jama“ varsti ära.

Kohustuslikke "klotse"

Lisaks Durmitorile pakuvad Montenegros matkamise võimalusi veel neli, kuid veidi väiksemat rahvusparki. Puhkuseliste üks lemmikuid on kindlasti Budva kuurortist vaid tunnise autosõidu kaugusel olev Lovcen. Juba Lovcenisse ligipääs on elamust väärt. Ei saa just öelda, et Montenegros oleks sirgeid teid, aga eriti kõveraid on küll. Taaskord UNESCO pärandisse kuuluvast Kotori linnast viib samanimelise lahe kaldalt algav ning maailma kurvilisemate teede (kohati nimetatud ka kui maailma ohtlikemate teede nimistusse) edetabelisse mahtuv kitsas rada merepinnast pooleteise kilomeetri kõrgusele. Keeruka tee keerukamal lõigul on 26 ligi 180-kraadist pööret ning alalõpmata tuleb tagurada, et vastutulija mööda lasta. Samas, kes on sarnaseid teid elus ennegi sõitnud, ei kujuta Kotori Montenegro endise pealinna Cetinjega ühendav otsetee midagi ülearu üllatuslikku. Tee on asfalteeritud, kuigi kohati väga kitsaste võimalustega eksimiseks, kuid vägagi hästi sõidetav. Aega kulub omajagu, kuid enamus sellest ilmselt pildistamise peale. Vaade Kotori lahele, mida peetakse kogu Montenegro visiitkaardivaateks, on tõesti lummav. Kogu 40 kilomeetrist on just kaheksa sellised, mille tõttu on tee tähistustusega P1 kinnitatud maailma enim keerutavate teede esikümnesse. Samas sõidavad teel ka liinibussid, mistõttu julgen elamust soovitada kõigile, kes oma juhilube just ostnud ei ole. Lovceni pargi peamine vaatamisväärsus on prints  Petar Petrović Njegoši mausoleum, mis asub uskumatult kaunist ja 360-kraadist vaadet pakkuva mäe tipus ja mille juurde viib pulssitappev trepp. Njegoš on montenegrolaste jaoks oluline riigijuht, kirjanik ja filosoof, kes valitses piirkonda 19.sajandi esimeses pooles. Mausoleumini võib matkata näiteks Kotorist kaks päeva või sõita autoga kahe tunniga parkimisplatsi, valiku las otsustavad reisiselli huvid.
Kataloogivaade Kotori lahele ja vanalinnale

Mitmel korral mainitud Kotori linn liigitub valdkonda, kui sa pole käinud Kotoris, pole sa käinud Montenegros. Samas, sarnaseid armsaid kitsad vanalinnu leidub kogu regioonis, kuid olgu siis linnukese pärast sellest turistidest pungil nukuasulas käidud. Küll aga tasub pildistajate hordid seljataha jätta ja ronida linnamüüri tagant algavale lõputule taevatrepile, mis küll 300 kõrgusmeetrit ja umbes tund aega hiljem siiski otsa saab. Ning nüüd on teie kord pildistada, sest avanev vaade Kotori lahele on just see, mida montenegrolased oma reisiraamatute kaanefotoks armastavad soovitada. Lisaks fotoaparaadile on kohustuslik kaasa võtta piisavalt joogivett, et tasakaalustada põrgukuumuses kaduma läinud liitrid. Kuigi ronimine linnamüüril on populaarne, ei ole see siiski niivõrd ülerahvastatud kui all-linnas nähtu. Jõukohane ka mudilastele, kuigi jonnihoogude ületamiseks tuleb ilmselt motivatsioonikõnet eelmisel õhtul natukene harjutada.

Põnevad naabrid

Kuigi jutu fookuses on Montenegro, on suurepärane võimalus külastada ka naaberriike Bosnia ja
Mostar, Bosnia
Hertsegoviinat ning Albaaniat. Kaugele ei jää ka Kosovo, Serbia ning kel Dubrovnik Horvaatias nägemata, siis see on kiviviske kaugusel. Kuigi viimane info räägib, et Horvaatia pärl ei soovi enam üle 3000 turisti päevas näha ja kui just varahommikul sappa ei võta, siis vanalinna enam sisse ei pääse. Kuna siinkirjutaja on Aadria vanalinnu oma arvates üledoosi jagu näinud, siis Dubrovnik on nägemata ja las ta siis nii jääb. Kuid ajaloo- ja poliitikasõbrana mind Mostarist Bosnias eemale hoida ei õnnestunud. Ligi 20 aastat peale lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel.Kuigi Mostari ikooniline Vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosnialane. Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi – islamiusuliste bosnialaste vastu. Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt
Ikooniline Mostari sild, Bosnia
Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosnialasi on sunnitud elama risti-rästi ja usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Olgu siiski mainitud, et vaatamata ISIS-e hoiatusele Balkanimaid mitte unustada, ei ole kogu regioonis toimunud seni mitte ühtegi terroritegu. Haavad on liiga värsked, kuid uus ja mässumeelne põlvkond on sirgumas, kelle jaoks sõjakoledused muutuvad taas sõjaromantikaks ning rahvustunded keevaks kireks. Kahjuks näeb seda selgelt vaadates erinevate rahvaste teleprogramme – Srebrenica etniliste puhastuste veresaunade aastapäeval olid süüdlased Horvaatia, Bosnia või Serbia televisioonides alati erinevad. Poliitilist pinget ja ajaloo valu saab maha pesta näiteks Mostari lähistel Kravices, kus looduslike koskede kaskaadi all saab 40 kraadi käes nautida suisa jahedat jõevett. See jääb kenasti tagasiteele läbi arhaliste moslemikülade Bosnias ninaga Montenegro suunas. Õhtuks panete taas varbad juba Aadria merre ja avate jääkülma Nikcisko. Ettevaatust, angiin on seal enamlevinud tõbi turistide hulgas, mis eelpoolkirjeldatud hedonismi tulemusel võib kergelt nakkuda.

Rannamõnud ja riigipöörded – Lõuna-Balkanil podiseb

Eesti reisibürood on lisanud oma päikesereiside menüüsse Balkani väikeriigi Montenegro. Mille poolest see Eestist ligi kaks korda väiksema rahvaarvuga mägine maa oluline on? Mida lisaks oivalise kliimaga rannapuhkusele märgata ja mille üle kaasa mõelda?

1990.aastatel erakordselt verise Jugoslaavia lagunemise tulemusel tekkis Balkanile mitmeid riike, mis vaatamata sarnasele stardipositsioonile on arenenud äärmiselt erinevates suundades. Näiteks on sõjast imekombel eemale jäänud Sloveeniast  saanud piirkonna edulugu, samas kui naabritel nii hästi läinud ei ole. Tekkinud noored riigid maadlevad sõjajärgsete mõjudega ja peavad tegema pingutusi, et õudusi provotseerinud sündmused taas pinnale ei kerkiks. Niisugusel ristteel seisab teiste seas ka Montenegro.

Montenegro on olulistes poliitilistes küsimustes olnud tihti lõhenenud

Juunikuus sai Montenegrost NATO täieõiguslik liige. Riigi püüdlus sõjalisse eliitklubisse algas veel perioodil, kui Serbia ja Montenegro moodustasid samasuguse lohiseva nimega liitriigi. 2006.aasta maikuus toimunud iseseisvusreferendumil otsustas napp enamus montenegrolasi (55%) Serbiast
lahkulöömise kasuks ja see oli esimene märk, et riigi tulevikus võib tekkida olulisi polariseerumisi, mis piirkonna turbulentse arvestades võivad tipneda vägivallaga. Kuna Serbia kandis Euroopa poolt olulisi piiranguid seoses oma kaitsva suhtumisega Horvaatia ja Bosnia territooriumil sõja ajal inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud serblastest liidrite osas, otsustas ka NATO liitumiskõnelusi jätkata vaid Montenegroga. See oli esimene tõsine kiil, mis löödi seni vennalike rahvaste vahele. NATO jaoks oli tegemist märgiliselt olulise uue liikmega. Nüüd on kaitsealliansi kontrolli all peaaegu kogu Euroopa rannik alates Türgist lõpetades Norra-Vene piiril. Tänaseks on ka Serbia oma suhtumist sõjakuritegudesse oluliselt korrigeerinud ja seeläbi on saavutatud läbirääkimistel Euroopa Liiduga ühendusega liitumise teemadel parimat võimalikku edu. Avatud peatükke liitumiskõnelustel on Serbial rohkem kui teistel postjugoslaavia riikidel. Meenutagem, et Euroopa Liitu kuuluvad juba Sloveenia ning Balkani sõdades aktiivselt osalenud Horvaatia.
Montenegro on tänaseni poliitilistes küsimustes äärmiselt lõhestunud. Riigi president Filip Vujanovic on võimul 2013.aastal toimunud valimiste toel saavutatud napi 51%-lise toetusega. 2016.aasta sügisel toimunud parlamendivalimiste tulemus oli niivõrd kirev, et täna moodustavad Montenegro valitsuse kunagise kompartei järglane Demokraatlik Sotsialistide Partei koos viie (!)partei ja ühe parteitu ministriga. Nende valimiste tulemusena alustasid 38 opositsionääri (peaaegu kogu opositsioon) boikotti, mis kestab tänaseni. Et õli veelgi tulle valada, proovisid vahetult valimistele eelneval nädalal opositsiooniliidrid koos endise kõrge politseiametniku Bratislav Dikiciga võtta jõuga üle parlamendi ning kõrvaldada füüsiliselt tollast peaministrit Milo Dukanovici. Tänaseks alanud kohtupidamine riigipöörajate üle on pikemaks ajaks kinnimajja mõistmas tosinat Serbia ja Montenegro kodanikku ning tagaselja kahte Vene passiga endist GRU agenti. Moskvat häirib selgelt järjekordse väikeriigi aina tihedam koostöö Euroopaga. Riigipöördekatse tõi tänavatele vägivalla ning selle mahasurumiseks kasutatud politsei jõuvõtted on tänases Montenegro meedias üks peamisi aruteluteemasid. Montenegro poliitilist komberuumi on saatnud lakkamatult märksõnad nagu reetmine, vägivald, protestid, korruptsioon, boikott jne jne. Noorele demokraatiale tuleb mõned asjad andestada ning selgelt tuleb aru anda, kust riik tuleb.

Kurjategijate paradiisist tõsiseltvõetavate riikide hulka

Veel paarkümmend aastat tagasi kujutas Montenegro Serbia osana endast praktiliselt anarhiasse langenud kuritegelikku provintsi. Koos Albaaniaga oldi Euroopa tagahoov, mille igapäevaelu hulka kuulus ohjeldamatu relva-, narko- ja inimkaubandus, mõrvad ja rahapesu. Riigis, kus inimestel ei olnud pangaarveid, toimetas siiski üle poole tuhande panga. Kui kesk-eurooplase sõiduauto langes kodumaal varguse ohvriks, siis elukaotuse hirmus võis minna seda otsima Lõuna-Balkanile. Albaania rollist ja kiratsevast arengust sarnastel teemadel võib kergemal moel kõneleda tänaseni, kuid
Montenegro on suutnud õnneks enamat. Montenegros on maksevahendiks euro. Kuidas on selline asi võimalik? Ühepoolse euroraha kasutamise juured peituvad 70ndate aastate tõsiasjas, et oluline osa tollase Jugoslaavia rahvastikust töötas või omas finantsilisi sidemeid Lääne-Saksamaaga. Selle tulemusel oli regioonis reaalne maksevahend Saksa mark. Saksamaa liitumisel eurotsooniga tekkis Jugoslaavias tõsine mure rahatähtede muutumisest lepalehtedeks ja nii otsustas Montenegro vahetada sularahamargad ilma küsimusteta eurodeks. Veelkord, küsimusi ei esitatud. Üle 10-tuhande margaste vahetustehingute korral tuli avada küll pangaarve, kuid selline üliliberaalne mehhanism võimaldas suurel osal piirkonna illegaalsetel grupeeringutel täiesti seaduslikult oma tulud puhtaks pesta. Euroopa Keskpank oli raevus, kuid montenegrolased hääletasid jalgadega. Riigi uueks valuutaks sai euro. Sarnase skeemi järgi on näiteks ka Kosovos ametlikuks maksevahendiks Euroopa ühisraha, kuigi ei Kosovo ega Montenegro täida ühtegi euro saamiseks vajalikku eeltingimust. Euroopa institutsioonid on olukorraga leppinud, sest Montenegro on jõuliselt alustanud euroliiduga liitumise protsessi ning eesmärgiks on olla liidu liige aastaks 2023. Seetõttu ei ole pragmaatiline väikeriigi arenguid takistada sundides neid vaheaastateks kasutama oma rahvuslikku valuutat.

Toetus NATO-le on kogu regioonis kõikuv. Varjud minevikust?

Toetus Euroopa Liiduga liitumisele on samuti üsna piiripealne. Kuid veelgi olulisemat eraldatust on tekitanud NATO liikmeks saamine. Protestid pealinna Podgorica tänavatel on igapäevased. Valitsusasutused ja presidendi residents on ümbritsetud turvaaedade ja politseijõududega. Kuigi Montenegro tänane territoorium ei kannatanud Balkani sõdades märkimisväärselt, oli riik tollal Serbia osana Belgradi ja Slobodan Milosevici valikute tugev toetaja. Seeläbi mõjus NATO tegevus Serbia vastu osale montenegrolastele väga tundeliselt ja seda ei ole unustatud. Reisides naaberriikides
Bosnias ja Hertsegoviinas ning Horvaatias, näeme tohutul määral senini turmtules kannatanud hooneid ja rajatisi. Oluline osa Montenegro elanikest elas ja elab ka täna pigem kaasa NATO
(laiemalt läänemaailma) rünnakutes kannatanud Serbiale. Sõjakuritegude taak saadab Balkani riike ilmselt veel aastakümneid. Sarnaselt samalaadsetele ja värskematele, kuid tänaseks lõppenud konfliktidele, peavad tapjad ja ohvrid elama kõrvuti. Eriti tugevalt on see tuntav just Bosnias, mis oma olemuselt on joonlauaga tehtud riik. 1995.aastal allkirjastatud Daytoni rahuleping, mis lõpetas reaalse sõjategevuse Bosnia ja Hertsegoviina aladel ning tõi 20.sajandi lõpu ühe füüsiliselt kõige keerulisema lahutuse – sajad tuhanded inimesed pidi rahu saavutamiseks kolima oma asualadelt rahvusliku tunnuse alusel määratud territooriumitele – lõpetas küll sõja, kuid pole ilmselt lõplikku pingelõdvendust garanteeriv lahendus. Nii on tänaseks Montenegroga piirnev ala 90%-liselt Bosnia serblaste kontrolli all olev autonoomne Serblaste Vabariik ning ülejäänu kunstlikust moodustisest moodustavad Bosnia horvaatide ja bosniakkide föderatsioon. Reisides nendes valulistes regioonides on selge, kelle territooriumil ollakse. Sümboolikaga ei olda kitsid. Ruudulisi Horvaatia sümboleid ning meilegi tuttavat vene trikoloori meenutavat serblaste sümboolikat kohtab nende asualadel ohtralt. Oluline on märkida identiteetide rõhutamisel kirjamärkide kasutust. Kui Bosnias ja Hertsegoviinas on kasutusel nii ladina tähestik kui kirillitsa, siis serblaste regioonis on ladina tähtedega kirjutised soditud. Horvaatide poolel on märgata vastupidist sümpaatiat. Sarnane on olukord ka Montenegros – Serbiat emamaana tunnistav elanikkond hoiab au sees kirillitsat, noorem rahvas rohkem ladina märke. Kummalisel kombel suudavad sama keelt kõnelevad piirkonnad kogu regioonis kirjaviisis kasutada täiesti erineva päritoluga tähti. Enamasti kipub montenegrolaste valik kalduma siiski ladina kirjaviisi kasuks ja kirillitsas võib leida veel veini ja mett ostma kutsuvaid silte mägikülades.

Mostar – endiselt jagatud linn, mis püüab unustada

Reisides Montenegrosse tasub kindlasti külastada vaid mõne sõidutunni kaugusel Bosnias olevat Balkani sõdade „visiitkaarti“, Mostari linna. Ligi 20 aastat peale lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel. Kuigi Mostari ikooniline Vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosniakk. Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi – islamiusuliste bosniakkide vastu. Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosniakid on sunnitud elama risti-rästi ning usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Onju just Bosnia ja Hertsegoviina üks
suurimaid ISIS-e võitlejate ja sümpatiseerijate kasvulavasid Euroopas ning ilmselt mitte asjata ei unustanud terroriorganisatsioon oma  kevadises läkituses Balkanimaid ähvardades Bosniat mainimast. Kuid olgem täpsed – Balkanit ei ole kaasaaegse argielu lahutamatuks osaks saavad terrorirünnakud tabanud ja enamik sealseid riike võõrustavad meelsasti ning turvaliselt oma külalisi. Kaugenenuna loo peafookusest, Montengrost, tuleb viimase õnneks mainida usuliste eriarusaamade väheolulisust. Kuigi riigi idaosas on märkimisväärne albaanlastest islamiusuliste kogukond, on Montenegro siiski õigeusklik riik. Kuid demograafilised arengud teevad muret siiski aina enam. Nimelt kahaneb montenegrolaste arv läbi negatiivse iibe ja väljarände, kuid albaanlaste juurdekasv riigis on üsna tuntav. Milline on Albaania roll regioonis?

Albaania kasvav roll regioonis

Albaania on pidevalt vallutanud Euroopa vaesemate riikide edetabelite esikohti. Reisides Montenegros, soovitan siiralt mõneks päevaks kiigata ka Albaania poolele,et saada kinnitust või lükata ümber müüte. Visuaalselt ei erine Albaania Balkani teistest riikidest millegi poolest. Kui, siis ehk hobusõidukeid on rohkem. Inimesed aga seevastu veelgi uudishimulikumad, siirad ja sõbralikud. Kõik piirkonna rahvad tunnevad siirast tähtsust, et just nende kodumaa külalisele kõige külalislahkem tunduks. Kahjuks maadleb Albaania endiselt tohutu korruptsiooni ja sellest tingitud vaesuse käes. Transparency Internationali indeksi järgi asub Albaania 176 mõõdetud riigi hulgas 83. kohal, mis kuulub lootusetute riikide kategooriasse. Euroopas tegutsevate terrorirakukeste ja organiseeritud
kuritegevuse relvadega varustamise niidid viivad tihtipeale just Albaaniasse. Tänaseni ei soovitata matkahuvilistel ülearu aktiivselt kulgeda imekaunites mägedes Albaania ja Montenegro piiril relvastatud salakaubitsejate rohkuse tõttu. Kahte riiki ühendava Skadari järvel paadisõitu nautides tuleb vältida sattumist piiridele, mis tagab kohese relvastatud politseijõudude sekkumise eelkõige Montenegro poolel. Relva- ja narkokaubandus Aasiast Euroopasse käib endiselt paljuski siitkaudu. Albaanias juulikuus toimunud parlamendivalimised ei sisesta samuti julgustust. Rahval on vaesusest ja kokkuhoiust Euroopa unelma suunalisel liikumisel kõrini. Kuigi valimistel seljavõidu saavutanud sotsialistid (ainuvõim valitsuses) on samuti mõõdukalt euroopameelsed, on peaministrina jätkanud Edi Rama sõnum siiski selge – rohkem võrdsust kõigile. Tegelikult maadleb valgetes tennistes Euroopat väisav hendrikagurliku olekuga populistlik peaminister ehtalbaanialike süüdistusega korruptsioonis ja omakasus. Albaania kummalisi võimuvertikaale kirjeldab ka asjaolu, et riigi presindendi Ilir Meta abikaasa Monika Kryemadhi on äärmusvasakpoolse Sotsialistliku Integratsioonipartei liider ja see asjaolu tekitab asjatuid pingeid valitsevate sotsialistide ja presidendi vahel. Kuigi Monika Kryemadhi partei on üsna ebaoluline jõud Albaania poliitikamaastikul, eelistab president selgelt oma teise poole rolli riigi vasakpoolses liikumises. Täidesaatvad valitsejad aga väldivad presidendi soosikut kiivalt.

Suur-Albaania – kasvava toetusega utoopia või reaalne tulevik?

Albaania rahvaarv on umbes kolm miljonit. Kuid albaanlaste tegelikku arvu maailmas hinnatakse 10 miljonini. Valdavalt on nende asuala just naaberriikides, aga oluline diasporaa elab näiteks Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Samuti on Kosovo oma 1,8-miljonilise elanikkonnaga sisuliselt teine
albaanlaste riik. See asjaolu sunnib lähinaabreid, ka Montenegrot, arvestama paljukõneletud Suur-Albaania ohuga. Mitte ükski Balkanimaa ei saa kas parlamendi või lausa valitsustasemel nendeta hakkama. Kosovo riigi loomine ja enamike maailma vägevate tunnustus sellele mässulisele Serbia provintsile andis albaanlaste innukusele vaid hoogu. Välisalbaanlaste rahaline toetus on nii Albaaniale kui Kosovole peamine eluliin nende muidu ülivaeste riikide olmelisele hakkamasaamisele. Lisaks olmele on Suur-Albaania idee asunud elama omaette elu ja peaminister Edi Rama on olnud sunnitud korduvalt naabreid rahustama. Kas ta on selles olnud ka siiras? Saanud võimutäiuse on ta küll asunud massiliselt vallandama riigile kasutuid ametnikke (kuulutades nende tuvastamiseks välja Facebooki teel korraldatud „konkursi“ laiskade ametnike leidmiseks!) ja neid, kes ilmutavad liigselt natsionalistlikke huvisid, kuid albaanlaste eneseteadlikkus on selgelt tõusuteel. Kuigi valimiskampaania käigus olid seekord keelatud välireklaamid ja suured miitingud, olid siiski toimumisloa saanud üritused vägagi rahvuslikku identiteeti rõhutavad. Väliürituste keelamisega valimiskampaania perioodil prooviti vältida inimohvreid, mis Albaanias alati kaasnevad. Seekord eesmärk ka saavutati ning väheminformeeritud väliskülaline ei oleks valimiste toimumist isegi mitte märganud. 

Balkani regiooni nimetamine püssirohutünniks on endiselt õigustatud. Lisaks kümnetele pisematele piiritülidele noorte naabrite vahel ei ole kadunud mastaapsemad ja riivatud õiglustunded – on need siis põhjustatud natsionalismist, religioonist või labasest kättemaksuihast. Srebrenica veresauna järjekordse aastapäeva kajastused näiteks Horvaatia ja Serbia telekanalites erinesid nagu öö ja päev ning süüdlased olid alati erinevad.