Toidublogi koertest, skorpionitest ja aurutatud hiina nuustikust

Ma pole küll suurem asi toidublogija või gurmaan, rahvusköökide asjatundjaks pidamisest rääkimata. Maitsemeelt peetakse reisimise juures siiski peaaegu sama oluliseks, kui nägemist või kuulmist. Selle väitega tuleb kindlasti nõustuda. Küll aga võib kaugemates maades ebapiisavate teadmiste, puuduliku keeleoskuse või lihtsalt ebaõnne tõttu sattuda toidusedelile väga kummalisi maitseid ning sündida ettearvamatuid olukordi. Neid ei tohi karta, sest olgem ausad, niisama oivaline kõhutäis jääb meelde oluliselt kehvemini kui hiljem naljaks keeratud äpardused. Samuti on mõnedel roogadel juures ajaloo või lausa kaasaja poliitika hõng. 

Kreeka salat

Valkjas kõhukile, albaania sibulad ja pannkook a'la balkan

Kui mõne piirkonna kohta üldistada, siis meeldivad mulle Korea ja Vahemere Euroopa poolsete riikide toidud. Neid peetakse ka väga tervislikeks, kuigi kuidas kreeklastele omane südaöine õhtusöök ohtra liha ja veiniga peaks seda olema? Tüünes õhtus pikaks venivas einestamises ohtra rohelisega võib see isegi nii olla. Kreeka restoranides on tunnine ooteaeg ilmselt tervisliku seedeprotsessi üks komponent. Muide, Lõuna-Aafrikas on selle karakteristiku keskmine näitaja ligi kaks tundi ja seda teadmata võib kõhukorin üsna hulluks minna, seetõttu tasub enne õhtusööki midagi suhu pista. Vastasel juhul ei saa sõbralikud teenindajad teie kergelt eskaleeruvast nurinast aru.  Vahemeremaades hämmastab mind alati üks imekspandav muster. Mistahes tühjas mägikülas, kus tsivilisatsioon tundub olevat keskpäevases kuumas kadunud, leidub alati üks mahajäetud tavern, mille köök külalist nähes kibekiirelt käivitub. Sarnast võib kogeda ka Balkanimaades, kus omapära lisab mõningane sõjahaavadest või lihtsalt raskest punaperioodist kaasatulnud teenindusvaegus. 

Balkanitel pannkooke tellides tasub olla ettevaatlik. Kuigi menüüraamatus võib olla suisa foto kena moosiribaga pannkoogist, siis tegelikult tähendab pannkook kohutavat vahukooretoru, mis on immutatud sulašokolaadi või mingi siirupilaadse tootega. Küsides selle kaloripommi ja suhkrulaksu talutavaks manustamiseks juurde klaasi piima, imestatakse selle soovi üle korduvalt. Soov täidetakse, kuid piim on soe! Selline lüpsisoe, mis on korralikult kuuma päikese käes temperatuuri lisaks kogunud. Maasikamoosiga kaunistatud pannkookide fotod on vaid vaatamiseks, sest selliseid ugrilikke variante tegelikult ju lõunamaal keegi ei söö. Piim toidukõrvasena on samuti vist vaid meie laiuskraadi veidrus. Pannkoogi karedast Kagu-Aasia versioonist tuleb juttu hiljem.

Kõhukelme supp-mögin tripe
Olen korduvalt proovinud pihta saada populaarse veise kõhukelme supi fenomenile. Seni edutult. Kuigi seda rooga valmistatakse ka lambast ja seast, on just veisest vaaritatud variant see kõige traditsioonilisem. Vaatamata ohtratele rohelistele komponentidele (sibul, seller, küüslauk, kurk, paprika) ja saiakuubikutele on tegemist üsna imala väljakutsega. Kuid ma ei jäta, sest kogu regioon ei saa ju eksida. Balkanitel skembici ja mujal tripe nime kandev roog on uhkusega pakutav Hispaaniast Kreekani, ühtegi maad vahele jätmata.

Siinkohal on paslik kiita vahemeremaade sibulaid, mida meie peres albaania sibulateks kutsutakse. Esmakordselt palju aastaid tagasi Vahemere äärde sattudes oli arusaamatu, miks eelroa eelroaks tuuakse lauda päts saia, pudel õli ja terve mugulsibul per nägu. Kaua ei tulnud hämmastusel domineerida lasta, mezede oivaline roll selgus kiiresti. Sibulate armastus on aga muutunud sõltuvushäireks. Mahlased ja vähese kangusega (meil on salatisibul ka krehvtisem) mugulaid saab süüa nagu õunu ning liharoogadel on rõngakuhjad olulisemad kui liha ise. Nii kipubki meie pere reisikohvris koduteele asudes suveniiride asemel olema paar võrku sibulaid ning ka vanavanemad on meie sõltuvuse leevendamiseks pidanud päikesereisidelt tulles reisipaunas sibulate märkimisväärse ruumalaga arvestama. Miks just albaania sibulad, ei mäleta, sest tegelikult sai armastus esimesest ampsust alguse pigem Horvaatias. Sama seletamatu on kartulipüreesupile antud põhja-korea supi nimi. Väidetavalt olin kunagi supi teinud nii vedela, et väikemees supikausi taga pidas põhjakorealaste toidukordi ka veidi rammusamaks.

Kimchi
Söö end draakoniks!

Põnevaid ja veelgi tervislikumaid väljakutseid pakub toidulaud Koreas. Kui meie kodudes tuleb salatisöömist lastele mingi meelehea eest maha müüa ja koolides korraldatakse porgandi tutvustamiseks lausa klassijuhatajatunnis ühisriivimisi, siis kaugel Ida-Aasias selliste väljakutsetega probleeme pole. Korea toidud on enamasti taimse olemisega, kuid ilmselt tuhandetes vormides liha ja mereandidega kombineerides muutub paljudes kausikestes lauale toodud „killuke siit, killuke sealt“ lauakatmismudel maitsekaks tervikuks. Koreas toitudes või toidust rääkides ei ole võimalik mööda hammustada hapendatud kapsasalatist ehk kimchist, millest on saanud omamoodi pehme relv kõige koreapärase tutvustamiseks globaalselt. Selle iidse hiinakapsast, küüslaugust, valgest redisest ja rohelisest sibulast ning piprasegust kokkuhapendatud salati tutvustamiseks ja uurimiseks on mõlemal pool 38ndat paralleeli (kahte Koread ühendav või pigem lahutav piir) olemas instituudid, uurimisasutused, kokakoolidest rääkimata. Öeldakse, et kimchi retsepte on nii palju, kui on Koreas perenaisi. Kimchi kuulub pea iga toidukorra kõrvale nagu meil leib. Olgem ausad, kimchiga esmatutvus võib olla traumeeriv. Esmalt üsna terav ja hapukas maitse ning paaripäevase manustamise järel ka tulitavaid draakonilaadseid elamusi pakkuvad tualetikülastused, kuid teisalt ülivõimas looduslik laks c-vitamiini, mis regulaarsel tarbimisel saab kasulikuks mõnuaineks. Eestist on head kimchit leida vaid paaris söögikohas pealinnas ning vaatamata pikemale iseharjutamisele ei ole autente tulemus end kerge kätte andma. Tallinna parim kimchi on saadaval Mööblimaja kandis Telliskivi tänaval juba varasest krooniajast külalisi üllatanud Arirani restoranis. Korrektne oleks nüüd pühendada pikem lõik nn. nõukogude korealaste panusele korea köögi arendamisel, kuid see väärib eraldi artiklit. Otsige üles Priit Kuuse sel teemal salvestatud suurepärane episood Köögikodanike saatesarjast, mis on üles võetud ühe Lasnamäe kortermaja esimesel korrusel tegutsevast pererestoranist Annön.

Pyongyangi külmad nuudlid
Kas külmad nuudlid ühendavad Korea?

Kuigi Korea köögis on sadu, kui mitte tuhandeid roogasid, siis olgu ära mainitud 2018. aasta aprilli lõpust poliitilise tähtsuse omandanud külm nuudlisupp naengmyeon ehk pyongyangi külmad nuudlid. Tõepoolest, tegemist on vürtsikas puljongis hulpiva kuhja klaasjate tumedate riisinuudlitega, mille sisse on hakitud kartul, pataat, kurk, korea pirn ja maitseained. Kindlasti on supis muna ning külmad loomalihalõigud. Vürtsika katte annab gotšugaru ehk punase tšilli ja teiste piparde segust valminud pasta. Naengmyeon on pärit tänase Põhja-Korea aladelt juba Joseoni dünastia ajastu algusest umbes 14 sajandist. Mõnikord meedias mainitud teadmine, et supp on külm, kuna põhjakorealastel pole köögis seda millegagi soojendada, lahterdub pigem vaenuliku propaganda valdkonda. 2018.aasta „Korea sula“ käigus selline retoorika enam pinnal ei uju ja nii pakkuski Kim Jong-un oma lõunanaabrist kolleegile Moon Jae-inile just kurikuulsaid pyongyangi külmi nuudleid. Küll aga on tõsi, et lõunakorealased armastavad samalaadset suppi süüa pigem kuumana. Erakordselt autentset ja imemaitsvat naengmyeoni saab maitsta ka teistes Aasia maades, kus tänaseni vaatamata sanktsioonidele on avatud kümneid Põhja-Korea restorane. Tuleb siiski meeles pidada, et iga suutäis
Põhja-Korea restoran Dandongis, Hiinas
läheb teadagi kelle kehakaalu ja tuumatorude arendamise hüvanguks ning personal asutuses on range kontrolli ja valve all. Inimlik ei ole neile siiski võõras, kuid tundlikel teemadel vestlust alustada ei ole viisakas. Elagem Koreade ühinemis- ja rahualgatustele kaasa läbi nende võrratute toitude. Poliitiliselt korrektsem on seda teha muidugi Lõuna-Koreas, kuid soovitan siiralt külastada ka Põhja-Korea söögikohti Hiinas, Vietnamis, Laoses ja teistes regiooni riikides. Valmis peab olema ootamatuks kutseks osaleda laval toimuvas kultuuriprogrammis, taluma hiinlastest külastajate ootamatult jämedat suhtumist korealannadest teenindajatesse ning äkilisse kurjusehoogu, mis võib personali tabada pildistamissoovi realiseerides. Poolkogemata selgasattunud Teadonggangi õlle logoga t-särk (Põhja-Korea tuntuim õllemark) sulatas kõik Hiinas, Dandongi linnas asunud kurikorealaste restoranide töötajate pilgud ning meeled ja maailma paariariigist eraldav jäämüür sulas hetkega. Toidudiplomaatia oli taas võitnud.

Koeraelu Koreas

Koread ja koerad lähevad kirjavigadena tihti vahetusse, kuid neil on siiski midagi ühist. Koerte kasvatamine toiduks on iidne korea tava, mis kaasajal on küll keelatud, kuid visa välja surema. Olen proovinud võimalust külastada mõnda koeraliha pakkuvat toidukohta mõlemas Koreas, kuid õnneks tulutult. Põhja-Koreas pahandas see võõrustajaid võtmes „kas sa arvad, et meil pole midagi muud enam süüa?“ ning lõunas leiti igapäevaselt põhjuseid sellise söögikoha külastamise edasilükkamiseks. Ausalt-öeldes selle kogemuse võrra vaesemaksjäämist väga sügavalt hinge ei võtagi. Lõuna-Koreas on koerad aina enam lemmikloomad ning Põhjas ei jagu neid isegi mitte selleks, rääkimata toiduna tarvitamiseks. Vastab tõele, et põhjakorealaste mõned konna- ja linnuliigid on peale 1990ndate näljahäda riigi territooriumilt sõna otseses mõttes lõplikult ära söödud.

Põhja-Hiina hommikusöök
Hiina piinad hommikusöögilauas

Hiinas on mitu köögikoolkonda. Samuti süüakse seal vist kõike, mis ei tapa. Toiduturud on võrratud maitsemuuseumid ja söögikohtade uputuses „vaevlevad“ isegi väiksemad asulad. Seetõttu taaskord eraldi raamatut nõudev Hiina toidumaailm terviklikult siia artiklisse ei mahu. Arusaamatu tava muu maitseka kõrval hommikusöögiks täiesti maitsetut manustada, väärib äramärkimist. Turistide teelt eemale jäävates paikades pakutav hommikusöök jättis kustumatu mulje. Kui seda pakuti üks kord, sai kogetu loetud ebaõnne hulka, kuid kui laualolev kordus juba kolmandat ja neljandat hommikut, ei jäänud mingit kahtlust – hiinlastel vähemalt riigi põhjaosas meeldib end hommikuti piinata nuustikuid süües. Vetikad, siniseks keedetud muna, soolatu riisisupi vedelik ning aurutatud jahupärmikäkk mantou, mis suulakke ja hammaste külge kleepub. Einestades kütmata ühiselamu köögiblokis, võttis kogu keha sisse vaprusevärinad, mida ainsa sooja toiduna käsitletav riisisupi jääkvesi enam üles ei soojendanud. Mis asi see kohv veel on, jooge vett! Guugeldades „chinese breakfast“ midagi taolist igaljuhul pildiotsingust ei avane, seega on lootust, et üüratul territooriumil süüakse hommikuti ka midagi maitsvamat. 

Aasia tulevikutoit?
Kõik, mis ei tapa, teeb kõhu täis

Alternatiiviks on muidugi nn.tuumanuudlid, millest toitub kogu Aasia vist mitu korda päevas ning mis ilmselt lähima dekaadi jooksul söövad kõik rahvusköögid Indiast Koreani lihtsalt välja. Joogiautomaatidele lisaks on kogu regioon kaetud kuumavee omadega, mis on oluliseks dehüdreeritud makaronimassi elustavaks komponendiks. Kas hiinlaste luud-kondid edaspidi maa-all naturaalses tempos lagunevad, selles tuleb taolist pooltoodete massmanustamist vaadates küll siiralt kahelda. Tuumatemaatika ja toit kohtuvad teravalt Ukrainas, Tšernobolis. Päris mõistusevastane on süüa komplekslõunat õhkulennanud reaktori kõrval sööklas, vaatega suurima inimtekkelise tuumakatastroofi lätetele. Soovitan päevatuuridel selles nukras paigas kõigil huvilistel ära käia ning teadvustada inimliku lolluse ja lohakuse ohtlikkust. Lõunasöök tsooni tuleb siiski kaugemalt, seega head ja turvalist isu! Tuumanuudlitel pole uraaniisotoopidega muidugi mingit seost. Kokkuvõttes tuleb siiski mainida, et
Hiinas reisimisel on toiduelamused garanteeritud ja valdavalt positiivses võtmes. Söögikohti on riigis palju ning toitumine sama oluline kui hingamine. Elamuse saamiseks soovitan külastada mõnda eksootilisemat toiduturgu, kus pakutakse Hiinagi mõõtkavas kummalisi suupisteid. Nii näiteks võib värvikatelt lettidelt leida kõikvõimalikke küpsetatud linde, loomade sise- ja suguorganeid, aga ka veel jalgusiputavaid prussakaid ja skorpione. Enamasti on tegemist maitseka õllekõrvasega, kuigi Hiina õlled tulevad
Wangfujingi toiduturg Pekingis
vaatamata erinevatele purgikujundustele vist ühest samast vaadist, kuhu on märkimisväärne kogus vihmavett sisse sadanud. Hiina lauakommetest tasub mainida, aga ka ise järeleproovida näiteks kõva matsutamine. Uskuge või mitte, aga toidu maitse tuleb tõesti nii paremini esile. Millist boonust annab supi häälekas luristamine või endast prügimäena mõjuv mahajääv toidulaud, ei ole suutnud lahti mõtestada, kuid sellega harjub kiiresti.


Mida Kagu-Aasias ei sööda?

Maitsva õllega huvitavate toitude kõrval saab arvestada Kagu-Aasias. Vietnamis, kus süüakse erinevalt hiinlastest ka seda, mis ilmselt tapab, on õlle hind maailma odavaim ja kiidulaul sotsialistlikule riigikorrale läbi vahuprisma igati õigustatud. Lisaks vedelale humalale on Vietnamis seni ületamatuks jäänud kohvinaudingud (ka automaadist ostetu maitseb imeliselt!) ning tänavasupiks kutsutud pho. Pho supp koosneb valdalt nuudlitest, erinevatest
Pho supp
liharibadest, vürtsidest ning rohelisest. Supi seest võib välja õngitseda sibulaid,tšillit, laimi ja idusid. Süüakse pulkadega sealt tahkeid osiseid välja sikutades. Keset kõrvetavat kuuma tulist suppi luristades kukub osa soolasid otsaesiselt kaussi tagasi, aga ei hullu. Veel kõrvetavam on väljakutse justnimelt väljakutsetele keskendunud tänavarestoranides, kus pakutavaid aurutatud kitsemunandeid, skorpione, hiidprussakaid ja krokodilli tuleb ise laual sadu kraade genereeriva portatiivse grilli peal keerutada. Leemendavas õllepudelis peituv rüübe leevendab vaid teoreetiliselt, kuid maitseelamus on kannatusi väärt. Nii nagu sarnases kliimas Kambodža pealinnas Phnom Penhis pakutav sipelgasalat, mis oma hapus mahlasuses on vaatamata ebasündsale väljanägemisele meeldiv üllatus. Lõik algas heietustega õllest. Külastades Laose Rahvademokraatlikku Vabariiki ei saa sellest üle ega ümber. Laose vist ainus (või siis domineeriv) õlletehas ja selle toodetav Beerlao on vallutanud kogu riigi. Nii liiklusmärkidelt,
Vietnami maitseid
muuseumide siltidelt, monumentide tutvustustustelt aga ka sakraalehitiste seintelt on leitav kollakasroheline logo, mis saadab selles erilise auruaga riigis kulgejat igapäevaselt. Kõik Laose poodide ja söögikohtade, kuid ka remonditöökodade, pesumajade, koopikakeskuste või internetikohvikute sissepääsud on palistatud kollastest Beerlao kastidest. Kulinaarne eripära? Võib-olla sellepärast ei jäänudki Laose köögist suurt midagi peale meie verivorsti meenutava, kuid oluliselt vürtsikama härjavorsti ja kleepuva riisi, meelde. Siiski siiski, neid manustades imekaunis Luang Prabangis Mekongi vaikse voolamise taustal on elu lõpuni meeldejääv kogemus.

Kui soolestik töötab tagurpidi

Reisides Aasias tuleb valmis olla ligi kolmandikke turiste kimbutava tüütusega – eriomase kõhulahtisusega, mis ei ole niisama kerge tervisehäire. Iseseisvaid harjutusi saab teha ilmselt ka lähemal, näiteks Egiptuses. Sageli on Aasia soodsamates öömajades omalaadne arusaam tekkidest.
Toidutänav Laoses
Neid lihtsalt pole või on asemikuks lina. Kui öösel tekivad kerged värinad, siis tasub loota, et toas on lihtsalt jahe. Sageli aga nii lihtsalt ei pääse ning edasine võib tõsiselt häirida reisiplaane või tekitada tahtmatuid kontake olematute kohalike meditsiiniasutustega. Siinkirjutaja on saanud neid naudinguid tunda märkimisväärsel määral vähemalt neljal korral, kusjuures algpõhjus on alati jäänud teadmata. Toidulaual on alati eelistatud läbiküpsetatud liha, toiduturgudel söömine on pigem erand kui reegel ning puuviljad loputatud kraaniveega. Söögi alla, kasvõi varahommikul, on võetud profülaktiline doos eesti piiritust ning näritud piparakaunu määral, mida magu heaks ei kiida. Siiras soovitus on koduste söetablettide või loperamiididega aega mitte kulutada, vaid siirduda kohalikku apteeki. Kui keeleoskus farmatseudil kasin, esitage kehakeelne etüüd probleemi olemusest. Enamasti lööb empaatiavõimalisel apteekril lamp põlema ja samal päeval juba mitmes kapriissete torudega välismaalane saab abi kohalikke baktereid tapvate ravimite näol. Kuigi Aasias on antibiootikumid vabamüügis, on võimalik siiski valida leebemaid ja just kohalikku mikrofloorat tundvaid ravimeid. Uskuge, tavaliselt väga kõrge
Laose rahvusroog - härjavorst
palaviku ja sisikonda täielikult veeldava võimega taud on äärmiselt kurnav, kuid siiski tavaliselt päeva-paariga mööduv. Nii oli võimalus juba teisel põdemispäeval võtta ette päevane tuur näiteks Angkor Wati kompleksi, kuigi tuk-tuki mehele sai olukorra erakorralisus ning võimalikke äkkpidurdusi nõudvad episoodid ette äraseletatud. Tema jaoks need soovid midagi erilist vist ei kujutanud ja õnneks midagi nii ekstreemset ka ei sündinud. Khmeeride kuningriigi võimsus ja hiilgus ning Lara Crofti radadel seiklemine tervendasid kiiresti. Siinkohal on paras hetk ära seletada artikli alguses mainitud karvaste pannkookide olemus. Kui midagi sees ei seisa, tekib siiski vajadus energia järele, mida liitrite kaupa veekaanimine pakkuda ei suuda. Hotellisöökla menüüst leitud pannkoogid moosiga kõlasid vaatamata pikka menüüd sirvides ainsa isutava lahendusena. Niigi lõhkikuivanud keha ja suu said tõelise šoki üllatuseks, kui lauda toodi absoluutselt rasvavabalt üle praetud väikesed käkid, mis välispinnalt meenutasid kiivikoort ja umbes sama ladusalt need ka kurku kinni jäid. Tuli naasta küpsiste juurde. Kõhuhädade korral tasub jääda paikseks, omada varupäevi ja saada suuremast kriisist üle. Kulgemised ülekuumenenud liinibusside, taksode või jõepaatidega võivad hädas reisisellile olla ebameeldivaks väljakutseks ning loo fookuses olev toit ei tule mingil moel meelele. Kogenumad reisisellid on kohanud ka mobiilsete kergendusasutuste ustel palvet „tualetis mitte sittuda!“ või avastanud liinibussi peldikus, et selle ventilatsioonisüsteem on avatud otse salongi või pole loputuskastis kunagi vett olnud.

Momode valmistamine matkaköögis
Indiat peetakse räpaseks, kuid artikli autoril seal probleeme esinenud ei ole. Pigem sõid telgi ukse taha jäetud toidu ära hundid ning mägede kõrgusest tingitud nõrkus kaotas igasuguse isu, kuid kõht jäi terveks. Mägirahvastel ärge laske teha liharoogasid, sest valdavalt nad ise liha ei tarbi ning turisti rõõmuks segatakse maitsva kohaliku roa sisse mingi kohutav lihakonserv, mis peaks elama üle ka tuumasõja. Paar nädalat peab taimetoidul vastu veendunuim karnivoor. Kindlasti tasub leida söögikoht, kus viitsitakse valmistada momosid, mida meie võiks üldistatult pelmeenideks nimetada. Budistlikust maailmamõtestamisest kantuna on need küll enamasti taimse täidisega, kuid maitseainetest küllastunud puljong muudab väiksed jahuplönnid hõrgutisteks. Momode valmistamine on aeganõudev, omamoodi rituaalne, aga tulemus väärib pingutust. Madala India köök on minu jaoks arusaamatu. Kaua võib riisile valada peale üsna ühesuguse maitsega karrit ja seda veel nädal hiljem nautida? Seetõttu jääb India köögi käsitlemine siinkohal katki.

Jordaania kokad
Lähis-ida - poliittoidu kasvulava ajaloo ja vaidluste kastmes

Gloobust edasi lääne suunda keerutades jõuame Araabia maailma. Ei saa salata, mulle meeldib selle kandi suhtumine toitu kuidagi eriliselt. Tänavatoitlustus seguneb sujuvalt kolme söögikorraga päevas ning kange kohv, värskete mahlade ja suhkrusiirupi pressimised otse tänavail on ainuomast vibratsiooni pakkuv kogemus. Olgem ausad, ülearu laialdane Lähis-ida kööki moodustavate roogade ja toiduainete valik ei ole ja paari nädala jooksul tekib hakklihakastme isu kindlasti, kuid süvenege sama nimega toitude erinevatesse maitsetesse. Valdavalt koosneb toidukord hummusest, mõnest muust sarnasest baklazaani möginast, õhukeset nisuleivast, oakastmest, riisist ja kana või lambalihast. Kuid variatsioonid nende baasainete kombinatsioonist on lõputud. Hinnatud on ka roheline kraam, kuid siinkirjutaja hinnangul armastavad sealse kandi kokad neid kahetsusväärsel kombel toitude sees pigem küpsetada kui
värskena serveerida. Erandiks on salat tabboulleh, kuhu hakitakse kokku erinevaid rohelisi taimi ja  tomateid. Salati kannab erinevates riikides erinevaid nimesid ning võib varieeruda komponentides. Ühine on kindlasti oliiviõli ja seesamiseemnete kasutamine. Ahjaa, falafelipallidest on juba üsna kõrini, kuid neid võiks nimetada araabia kimchiks, mis ei puudu ühegi söögikorra kõrvalt. Mereäärsetes piirkondades tasub maitsta kalatooteid, mis rannikust kaugemal ei olegi nii kergesti leitavad – hinnatakse värsket ja külmutatu ei tule kõne alla. 

Sõda läbi kohvikuakna

Lähis-idas söömine ongi meelde jäänud läbi poliitika. Nii näiteks muutus Iisraelis, Tel-Avivis omamoodi lemmikeinelaks üks väike tänavakohvik, kus pakutav koosnes vaid üksikutest roogadest, kuid äsja samal tänaval toiminud hukkunutega terroriakti tõttu muutis seljaga tänavapoole einestamise turvaliseks hambunirelvastatud politseinike hulk, kes samas söögikohas katkematult roteerudes toituda armastasid. Samamoodi tahtis ülimaitsev tomati- ja munaroog shakshouka taldrikus ära jahtuda, kui kuulata venelanna peetud restoranis Tel Avivis Gazast lähtunud terroriorganisatsiooni Hamas raketirünnakutest linnale. „Vilinat
Vaade kohvikust Süüria sõjatandrile
kuuldes viskasime laua alla või seina äärde pikali. Kui raketitõrjesüsteemid merevaatega kohviku lähedal lahe kohal olid kurjad torud kahjutuks teinud, sõid külastajad edasi. Üldse olime siis väga populaarsed, sest külastajatele meeldis vaadata merel kahjutukstehtavaid rakette söögi kõrvale“. Iisraeli poolt okupeeritud Süüria aladel Golani kõrgendikel ei lähe aga ükski toit alla, kui mäe otsas silme all on nähtav kaasaegsest Süüria kodusõjast räsitud alad – purustatud külad, hävitatud teed. Merom Golani mäe otsas asuvast kohvikust Coffee Annan on nähtud sürreaalset vaatepilti, kui nagu peopesal asuval lagendikul süüriapoolsel alal peetakse reaalset sõjategevust. Jääks ju pirukas kurku kinni või kohv jahtuma? Tänaseks on kuum konflikt sellel alal lakanud ja alad ootavad ülesehitust.

Lambalihavaagen mansaf
Kuigi Iisraeli ja araabia naabrite vahel valitseb leppimatu vaen, on nende söögilauad väga sarnased. Kuigi toitude päritolu võib tekitada kirglikke vaidlusi nagu ka Jeruusalemma kuuluvus, siis on selge, et Marokost ja Tuneesiast alates kuni Iraagi ja Pakistanini korduvad mitmed road sadades variatsioonides. Jordaania pealinnas Ammanis on maailmakuulus restoran, tegelikult üsna keskpärase interjööriga igapäevasöögikoht Al-Quds (Jeruusalemma nimi moslemimaailma jaoks), mis julgeb mõnda fundamentaalselt araabiapärast toitu menüüsse kirjutada isegi heebrea väljenditega. Jeruusalemma kuuluvuse teadvustamine toimub visuaalsel viisil muidugi enamikes Jordaania, aga muidugi Palestiina söögikohtades.  Kindlasti tasub proovida lambalihaga

Juustukook kanafa
riisi ehk mansaffi, juua beduiinidega teed ning teha suu magusaks siirupise juustukoogi, kanafaga. Viimane on näiteks Jordaanias niivõrd oluline, et aastakümnete pikkuste kogemusega kanafale spetsialiseerunud toidukohtades looklevad igapäevaselt hiidpikad järjekorrad. Meenub lapsepõlvest, et eks sai Harjumäelgi vahvlijäätise sabas kümneid minuteid magusat õndsust oodates selle asemel, et Szolnoki poest kohe lääge kollane koolijäätis haarata. Araabia riikides on söömine hingamisega võrdustatud ja kulinaarseid turistilõkse leida keeruline. Pigem on ühtlaselt palju kohalike söögikohti, mis muudab autentse elamuse saamise võrdlemisi lihtsaks. Mida hõredama asustusega paik, seda enam tuntakse siirast rõõmu igast külalisest ning toidulaud täitub hea ja paremaga enneolematutes kogustes, mille eest hiljem kassaluugil juures ei küsita sisuliselt midagi. Naeratus ja hea sõna on sealkandis kõvad valuutad.
Hõrgutis

Parima toiduelamise saamiseks piisab muidugi vähesest. Peale 11-tunnist mägimatkapäeva võib kanakonservi ja punase unclebensi kastmega keedumakaron ikka pagana maitsev olla. Rääkimata aegajalt vanakooli retroburgerist kapsasalati ja majoneesikastmega mõnes Tallinna trollipeatuses.

Makedoonia seisab ajaloolise valiku ees

Kirjutatud augustis 2018

Lennuettevõte Nordica avas suve hakul liinilennu Tallinnast Makedooniasse, Ohridi kuurortlinna samanimelise järve kaldal. Jälgides massiivset turundustegevust, millega Makedoonia ka Eesti suuremates veebiportaalides ning ajakirjades alates kevadest erakordse panustamisega silma paistab, on selge, et järjekordne Balkanimaa üritab astuda suviste rannapuhkuste veetmisega armastatuks saanud Horvaatia ja Montenegro kõrvale. Kuidas merele suletud väikeriik seda vaid kahele suurele järvele panustades suudab ning mida põnevat varbad vees olles veel tähele panna? 

Makedoonia on hetkel kuum teema kogu Euroopa poliitikas. Riigi majanduslik ning julgeolekualane paigalseis ja ebakindlus on toomas murrangut pikaajalises nimevaidluses naaberriigi Kreekaga, kelle arvates varastab Makedoonia järjepidevalt kreeklastele kuuluvat identiteeti. 30.septembril 2018 toimub Makedoonias nimereferendum, kus läbi nutika ning otseselt riigi uuele nimele mitteviitav küsimus peab selgitama, kas makedoonlased soovivad jätkata tihedama lõimumise teed Euroopa Liidu ja NATO-ga või on eneseuhkus väärt edaspidigi isolatsiooni jäämist. Väheoluline ei ole ka teadmine, et Montenegros kätteproovinud ja ebaõnnestunud Venemaa on sarnaseid võtteid ja mõtteid proovimas rakendada ka Makedoonias ning seal võib Moskva seemnetele olla üsna viljakas pinnas. Referendumil kõlab küsimus: «Kas toetate EL-i ja NATO liikmesust, nõustudes kokkuleppega Makedoonia Vabariigi ja Kreeka Vabariigi vahel?». Prespa järve kaldal (Ohrid järve naaberveekogu) sõlmitud ajalooline kokkulepe peaks praeguse lohiseva „endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik“ asendama nimega „Põhja-Makedoonia Vabariik“. Kompromiss tundub olevat rahuldav – Kreeka lubas nimes kasutada viidet Makedooniale ning lõpetaks kokkuleppe realiseerumisel Makedoonia püüdluste takistamised rahvusvahelistes organisatsioonides. Päriselus on asjad siiski sirgjoonelisemad. Pea kõigi Makedoonia toodete pakenditelt vaatab vastu tootja päritolumaana „R.Macedonia“ („R“ viitab sõnale „vabariik“, kuigi pikalt seda välja ei kirjutata) ehkki sellise nimega vabariiki pole ka seni olemas olnud. Levinud on arvamus, et ka edaspidi unustatakse siseriiklikus tarbimises viited põhjapoolsele vabariigile ära ning riigi promokampaaniad jätkavad Makedoonia tutvustamist ühesõnalisena. Tehnilisi probleem tekitab ka teadmatus, kui palju hääleõiguslikke kodanikke referendumil osaleda võib. Erinevus nimekirjade ja loogilise suurusjärgu vahel on ligi 200 tuhat inimest! Puudub elektrooniline nimekiri ning sajad valijad on andnud teada, et nende nime võib esineda paljude piirkondade valimisnimekirjades, kus iganes nad varasemalt elanud on. Valijate korduvesinemine ja segaste nimekirjade probleem on Makedoonia valimisi saatnud juba kaua.

Referendumi lähenemist tunnetab Makedoonias liikudes siiski vähe. Vaid pealinnas Skopjes, mille täiesti  pöörane monumendipark väärib eraldi tutvustamist, on märgata nimemuutust taunivate organisatsioonide üksikuid telke ja meeleavaldusi. Neid käitavad asjaosalised peavad Kreeka diktaadi all toimunud nimeregulatsiooni protsessi alandavaks ning peavad nimevahetust kultuurilise genotsiidi avapauguks. Kes on õigem makedoonlane, las see jääb ajaloolaste ja etnoloogide pärusmaaks. Kuid fakt on, et samanimelise piirkonnaga Bulgaarias kreeklastel tüli kiskuda ei ole olnud tarvis. Skopje kesklinn annab aimu, miks Kreeka niivõrd tõre iidse ajaloo jagamisel on ning olgem ausad, neil on kartusteks ka põhjust. Sellise erinevatest ajastutest pärit monumendikompleksi üle olnuks uhke iga Vana-Rooma või Kreeka linn või linnriik. Skopjel ilmselt (järjepidevat) linnaarhitekti institutsiooni pole olnud või ongi maitsemeel nii lennukas, kuid vaatepilt mõjub lihtsalt koomilisena. Vana-Kreeka jumalad läbisegi Aleksander Suurega, Tito-aegsete partisanide taustal. Imetavavad emad ja holokaust. Linnasüda ei meenuta mitte hoolikalt läbimõeldud ajaloolis-kunstilist tervikut, vaid laoplatsi, kuhu kõik kasutuks osutunud ausambad kokku on toodud. Väidetavalt olla siiski viimaste aastate jooksul sammaste, kujude, monumentide ja mälestiste hulka vähendatud ning allesjäänuid hoolsamalt graffitist puhastatud. Aleksander Suure perutava hobusega hiigelkuju „sponsoreerib“ taustal Makedoonia levinuma õllemargi Skopsko valgusreklaam. Sama tuleb tunnistada, et poliitikast tiine virr-varri kõrval on tegemist väga puhta ja mõnusa auraga linnaga, kus ka öisel ajal alati midagi toimub. Linn on jagatud kaheks – lõunapoolne uuslinn ja põhjapoolne, valdavalt türklaste poolt asustatud nn vanalinn. Just viimane on see, mida pealinna külastusel peetakse olulisimaks. Miniatuurne, äärmiselt mõnusa vibratsiooniga mošeedest, turgudest ja äridest palistatud linnaosa, kus senini saavad hästi läbi tee ja raki, miniseelik ja pearätik ning turiste (peamiselt siiski kodumaiseid) voorib sadade ja tuhandete kaupa. Ottomani aegade pärandina on Makedoonias arvestatav türgi vähemus, kes valdavalt on just kogunenud pealinna Skopjesse. Maapiirkondadest on türklased kogunenud rohkem kagu- ja loodepiirkondadesse. Türklaste arvukuseks loetakse umbes 80 tuhat inimest. Türgi kogukonna teeneks loetakse romade ühiskonda sulatamist, kuna makedoonlaste ja albaanlastega see kirev seltskond ülearu sõbralikult ei sulandu. Türgi taustaga ettevõtetes on romad leidnud nii töö, kui teinekord armastuse.

Etnilised pinged on riigis siiski üsna tõsised. Veerandi elanikkonnast moodustavad etnilised albaanlased, kes elavad valdavalt Albaania ja Kosovoga piirnevatel aladel. Kahekeelsed tänavasildid on selles piirkonnas sõltuvalt asula rahvastikust „täiendustega“. Albaanlaste külades ja linnades soditakse maha kõik kirillitsas kirjutatu, makedoonlaste omades käitutakse vastupidiselt. Iga küla annab oma meelsusest märku valdavalt Lähis-idast tuntud grandioossete lipumastidega, kus lehvib vastavalt kahepealise kotkaga punalipp või puna-kollane päike. Kirillitsas kirjutatud „Makedoonia makedoonlastele!“ ilutseb pea igas albaaniakeelses ja -meelses asulas hoonete seintele kiiruga sodituna. Füüsiliste mõõduvõttudeni suuremal määral kahe rahvusgrupi vahel siiski läinud ei ole, kuid riigi teenuste ja õiguste osas on Tirana olnud lähiajaloos sunnitud läbi rahvusvaheliste organisatsioonide siiski sekkuma. Nii näiteks avati esimene albaaniakeelne kõrgkool alles aastapäevad tagasi. Samuti võttis Makedoonia parlament käesoleva aasta alguses vastuse seaduse, mis võimaldab albaaniakeelset asjaajamist valdavalt albaanlastega asustatud piirkondades. Parempoolsed parlamendiparteid küll protesteerisid, kuid ülinapi häälteenamusega (69 poolthäält 120-st) seadustati olukord, mis reaalses elus on nagunii selline olnud ning pigem on vastuvoolu ujumine tekitanud pingeid juurde. Uuringute järgi on albaanlased Makedoonia poliitikatega nende suunal siiski valdvalt rahul ning mingit Suur-Albaania idee vaikset realiseerimist käed rusikas taskusse peidetuna karta ei ole. Väidetavalt. Tuleb kindlasti märkida, et usulistel erisustel riigis pingeid sisuliselt ei ole – nii albaanlased kodumaal kui Makedoonias (aga ka Montenegros ja Kosovos) on üsna usuleiged. Võib-olla on üllatav, et valdavalt moslemiriigiks peetav Albaania on usuleiguse edetabelis lausa 14.kohal! Turistina on neid albaanlaste ja makedoonlaste asulaid põnev külastada, kuna sageli läheb üks küla teiseks üle nii, et aru saab sellest vaid usuasutuse arhitektuuri ja sümboolikat jälgides. On siiski üks veidi pingelisem episood Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõja perioodist, kus ainsa kristliku külana oli Vevcani sunnitud moslemitest ümbritsetuna kuulutama välja iseseisvuse oma vabariigi näol. 

Vevcani Vabariik või pigem on tegemist külariigiga (pindala 23km2), kuulutati välja edela-Makedoonias  8.aprillil 1993. Peamine põhjus selleks peitus asjaolus, et külas asuvad väga veerohked allikad, mida toonane valitsus üritas kunstlike kanalite näol suunata naaberküladesse ja põllumaadele. Kohalike protestid võtsid aina suurema ja ka usulise taustaga protesti mõõtmed, mis kulmineerus omariikluse väljakuulutamisega. Vastsündinud vabariik suutis trükkida oma rahagi, kuid mõne kuu jooksul pinged siiski lahtusid, allikad jäid suunamata ning täna on kaunis mägiküla selle episoodi pannud edukalt turismiaktsioonina tööle. Külas saab matkata allikatel, ronida Albaania piirnevates mägedes ning süüa vaid Vevcanile omaseid toite. Kõigil on võimalik saada riigi aukodanikuks, kui ära juua märkimisväärne kogus Vevcani veine.

Kulgedes Makedoonias on siiski selge, kuhu viib suhteliselt arvestatav isolatsioon. Riik on merele suletud, mis ei ole tekitanud ülemäärast huvi isegi Hiina poolt. Meenutagem, et Montenegros „aitavad“ hiinlased ehitada teid ja võtavad üle sadamaid, mis on toonud olulise (äkki isegi ohtliku?) elavnemise majanduses. Makedoonia majandus, mis idabloki lagunemise järel oli veerandi võrra Eestist suurem, jääb sellest täna kaks ja pool korda maha. Samad suhtarvud võib tuua ka teiste Balkanimaade kohta, kus eurointegratsioon pole edenenud nii nagu Balti riikides. Makedoonia oli riik, mis jäi füüsilisest sõjategevusest 90ndate alguses puutumata, seega oli stardipositsioon Eestiga sarnane. Makedoonia töövõimelisest rahvastikust ligi viiendik töötab Euroopa Liidus. Igapäevaselt saab sellest tunnistust maanteedel liikuvate Saksa, Šveitsi, Itaalia ja ka Rootsi (!) numbrimärke kandvate autode rohkust märgates ning need ei ole ohtrad välisturistid. Samalaadne Itaalia numbrimärkide hullus paistab silma muide ka Albaanias. Makedoonias nimetatakse viimaseid 10..20 aastat raisatud dekaadideks. Kui Albaanias on tunnetada tahet edasiliikumiseks, siis Makedoonia upub aina enam lootusetusesse. Seda kinnitab ka viimane Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeks, kus Makedoonia saavutas 180 riigi hulgas alles 107.koha, olles sellega kaugelt kõige kesisema tulemusega riik regioonis. Elanikkond puutub sularaha võimuga kokku igapäevaselt. Euroopa Liit on andnud võimudele proovikivi korruptsiooniga võitlemisel (kitsamalt kohtute mõjutamise vähendamiseks), kuid peale soovitatud ametite ja organistatsioonide loomise sisulise tööni seatud tähtajaks ei jõutud. Pooled Makedoonia kohtunikud tajuvad otsest mõjutamist nende töös. Meediavabaduste indeksites kukutakse alati, kui silmapiiril on valimised või põhimõttelised valikud. Nii ka nimerefendumi eel tajuvad nimevahetust taunivad jõud valitsuse survet ja eelisseisundit meedias oma seisukohtade kaitsmiseks. 

Ka võimud on nimevahetuse küsimuses lõhki – president Gjeorge Ivanov on tuline nimevahetuse vastane. Pingeid parlamendis aga lahendatakse emotsionaalseimal moel. 27.aprillil 2017 ründasid paarsada mustades maskides keerulise nimega parempoolse Makedoonia Ühtsuse Partei (VMRO-DPMNE) toetajat parlamenti hetkel, kui selle esimeheks valiti sotsialist ning albaania taustaga Talat Xhaferi. Samal sessioonil otsustati napi enamusega ka eelpoolmainitud albaania keele staatuse tõstmine. Läbiviidud rünnakus peksti parlamendisaalis läbi ligi 100 inimest, neist paarkümmend tõsisemalt. Tappa sai parlamendiliikmed, parlamendi esimees, sotsialistide juhid ning saalis viibinud ajakirjanikud. Politsei sekkus pisargaasiga ning episoodi meenutatakse kui „verist neljapäeva“. Just neil päevil algas Skopjes suur kohtusaaga episoodi tellijate tuvastamiseks. Esialgu on kohtu alla 30 inimest, nende hulgas opositsioonisaadikuid, aga ka ooperilaujaid ja sportlasi – valdavalt VMRO ideede toetajad erinevatel elualadelt.

Kõigi sarnaste teadmiste taustal on siiski soovitus need ära unustada ja võtta Makedooniast, mis neil külalistele pakkuda on. Riik on eestlastele äärmiselt soodne, mis annab tunnistust asumisest turismiriigina selle pika tee algusruudus. Nõudlikumale reisijale jätab turismitaristu selgelt soovida. Peamiste reklaamitud vaatamisväärsuste juurde ei vii sageli sõidetavaid teidki, parkimiskorraldusest või arusaadavast ligipääsust rääkimata. Taksomaffia dikteerib ühistransporti. Kuid võib-olla just kõik see eristabki hetkel Makedooniat teistest regiooni riikidest, kus ollakse turistide hordidega juba pigem hädas. Kartus, et järveäärne rannapuhkus kuidagi mereäärsest kesisem oleks, ei ole põhjendatud. Ohridi ja Prespa järved on suured, rannariba piisavalt ning ilm suveperioodil pea igapäevaselt ilus. Asukohast johtuvalt on pikema reisi korral on soovitav mõneks päevaks sõita Albaaniasse. Aadria meri on kolme ja põnev, endiseks Euroopa Põhja-Koreaks kutsutud riigi pealinn Tirana, kahe sõidutunni kaugusel. Albaania teed on samuti väga heas korras, Makedoonia omad kahjuks mitte nii. Dekaadi pärast on mõlemad riigid reisisihtidena ilmselt sama nõutud kui Horvaatia või Montenegro tänapäeval. Aitame neid pärleid siis lihvida.

Montenegrost läbi turismiprisma

Eesti reisikorraldajad on lisanud oma „menüüsse“ ühe väikese, kuid looduslikult kauni ja ajaloo vaatenurgast olulise Balkanimaa – Montenegro. Kuigi piirkonna vastu varasemalt huvi tundnud reisisellid on pikemal Balkanituuril ehk ka sellesse ,Eestist üle kolme korra väiksemasse riiki läbisõidul sattunud, on pisikesel maalapil pakkuda vaatamist, kogemist ja enda proovilepanemist vähemalt kaheks nädalaks. Kehale ja vaimule meeldiv vahemerelik kliima on boonusena praktiliselt kogu suveperioodi jooksul tagatud.

Valdavalt reklaamib Montenegro end rannapuhkuse sihtkohana. See on ka igati asjakohane, kogu rannikuala on tihedalt kaetud teineteisele järgnevate tihedalt rahvastatud (ütleks julgelt lausa ülerahvastatud) väikeste kiviklibuste randadega. Merevesi on väga soe ja puuduvad suured lained, mis teinekord kuurortinaudingut eriti lastega reisides vähendada võivad. Kuna siinkirjutaja suurem asi rannalõvi ei ole, keskenduks mererannas vedelemise ajal selja taha jäävatesse mägedesse. Nende karmidest tumedatest olemistest ongi Mustade Mägede maa oma nime saanud. Kuigi olgem ausad, peale pikema programmiga päeva kas autos või matkarajal, on imeline tunne saata tööd rügavatele kolleegidele foto vees ligunevatest varvastest, päikesevarjust ja leemendavast karastusjoogipudelist.
Olgu selguse huvides ka mainitud, kes üldse on montenegrolased. Eraldi rahvusena on umbes poolt elanikkonda, kes end montenegrolasena määratlevad, raske tunnistada. Tegemist on Serbia (vahepeal ka Jugoslaavia) ääreala Tšernogooriaga, mis ajaloo keerdkäikude tõttu on pääsenud mõnestki Serbia emamaad tabanud okupatsioonist. Seeläbi on kasvanud ja teadlikult õhutatud piirkonna
Tee Kotorist Cetinjesse, 26 täispööret mööda mäekülge
eraldiseismist, mis 2006.aasta juunis toimunud referendumil tipnes Montenegro iseseisvuse väljakuulutamisega. Noore riigi eraldumist pooldas napilt üle poole rahvahääletusel osalenutest ja selline lõhestumine on saatnud pisikese riigi poliitilisi valikuid sellest ajast saadik. See on tekitanud pea alati väga kirglikke protsesse olulistes küsimustes – Euroopa või Vene suund, Nato või Moskva, sõjas serblastega või nende vastu, kirillitsa või ladina tähestik? Tänaseni saadavad Montenegro poliitilist elu märksõnad nagu boikott, meeleavaldus, pisargaas, riigipööre, ühehääleline edu, reetmine ja eluaegne vanglakaristus. Õnneks on veel paarkümmend aastat tagasi paariaks kaldunud maffiariigist saanud tõsine kandidaat Euroopa Liidu liikmeks ning riik on aastaid ühepoolselt kasutanud valuutana eurot. Selle kasutuselevõtu ajalugu ja taust väärib omaette artiklit, aga kindlasti on huvilistele toimunu guugeldades leitav. 1990ndate aastate verised konfliktid kogu regioonis üldiselt säästsid Montenegrot, kuid seotuna Serbiaga ollakse pigem suhetes Läänega umbusklikud tänaseni. Samas sai Montenegrost suvel 2017 täieõiguslik NATO liige, mis taaskord tõi otsuse vastased tänavatele ja vägivald sai olulise otsuse tausta pärisosaks. Kirglikud inimesed armastavad omal perverssel moel tülitsemist ikka ja jälle.
Positelji küla Bosnias

Maailma igavaim pealinn?

Peamised poliitilised protsessid ja sagedased väljaastumised leiavad aset riigi keskosas asuvas pealinnas Podgoricas. Podgorica asub lopsakas orus ning seda peetakse Euroopa kõige koledamaks ja igavamaks pealinnaks. Ilmselt võis selline „tunnustus“ olla asjakohane kümmekond aasta tagasi, kuid tänaseks on linnas tehtud korda hulgaliselt tõesti kohutavaid kortermajade mikrorajoone,rajatud moodne klassist ärikompleks, putitatud parke ning vaatamist väärib Pärnu vanalinna meenutav kvartal linna keskosas, kuhu pea igaõhtuselt saabub noorsugu värskemat moodi ja tehnoloogiat demonstreerima. Siiski, tuleb ausalt nentida, mitte midagi ei juhtu kui te Podgoricat oma reisi ajal ei külasta. Kui linna enim emotsioone tekitav elamus on tänavanimi Bratstva i Jedinstva (Vendlus ja ühtsus), siis olgem ausad, see on tõesti üsna igav koht. Pigem on linn ehk huvitav poliitikast lugupidavatele ränduritele, sest turvatarade rohkus valitsusasutuste ümber annab selge vihje kirglikkusest, millega tänavatel arvamust avaldatakse. Veekahur on valmis ja vaevalt sellega kuumalaines kannatavaid turiste jahutatakse.
Ostrogi klooster

Keset päeva veidi veini võtta on jumalale igati meelepärane tegu

Montenegro nimi viitab mägedele. Tõesti, riik on mägine. GSP-lt esmalt otsavaatav linnulennult 40 kilomeetrine distants on tõenäoliselt vähemalt saja autosõidu kilomeetri kaugusel. Sellega tuleb arvestada, kui kaardilt kodutööd tehes huvipakkuvaid sihtkohti otsida. Vaatamata sellele tasub varuda piisavalt aega ja külastada mitmeid loodusparke, mida mägine maastik lahkesti pakub. Neist tuntuim, Durmitor, asub peamistest kuurortitest lõunas risti läbi riigi põhjas. Poolel teel tasub teha kohustuslik paus turistilõksuks peetavas Ostrogi kloostris. Tegemist on tõepoolest unikaalse, 17.sajandil kaljuseina rajatud Serbia õigeusku ülistava kloostriga, kus ka täna aktiivne usuelu käimas. Ostrogi klooster on üks peamisi maamärke, mida riigi turismiamet ja –asutused kujutada armastavad. Unikaalseks muudab kloostri peamiselt tema paiknemine kõrgel kaljuseinas, millest vaid fassaad on paista, kuid siseruumid on rajatud kaljusse. Kloostris eksponeeritakse selle rajaja ja pühategijaks peetava Hertsegoviina metropoliidi Vassili säilmeid, milliste juurde lookleb katkematu palverändurite rivi. Kloostri üks olulisemaid vaatamisväärsusi on selles kasvav viinapuu, mis loodusseaduste järgi kaljus kuidagi kasvada ei tohiks. Samuti saab pudelid täita püha veega, lakkuda kloostri uksepiita ning tunda end seeläbi igati sündsa ilmakodanikuna. Igaljuhul kogemata siseruumides kokkupõrgatud pühamehe olek ja aroom viitas selgele Jeesuse verega liialdamisele. Kell oli vaevu keskpäeva tiksunud. 
Euroopa sügavaimat Tara kanjonit ületav sild

Durmitor - Montenegro looduslik visiitkaart

Jätkates sõitu Durmitori mägede suunas ilmuvad need üpris järsku silmapiirile. Kuigi absoluutsed kõrgused jäävad alla 3000 meetri, on suhtelised kõrgused siiski silmadele arvestatavat naudingut pakkuvad. Kes on viibinud Kõrg-Tatrates Slovakkias, ei suuda seda dejavu tunnet kaua tagasi suruda. Ligi poolesajast üle kahekilomeetrisest mäest koosnev 400 km2 looduspark on kantud ka UNESCO soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja. Kliima Durmitoris on kümmekond kraadi jahedam kui rannikul, mis teeb piirkonnast nauditava keskkonna matkajatele. Vana-Euroopa parimate matkapiirkondade vääriliselt  tähistatud matkaradade võrgustik pakub väljakutseid nii mitmepäevaseid kui päevaronimisi armastavatele seljakotifanaatikutele. Durmitori läbib kohustuslik
maantee piirkonna pealinnast Zabljakist Suvodo külla, mis nüüdseks on ka kogu 44 kilomeetri ulatuses asfalteeritud. Tõesti raske on autojuhina seal silmi teel hoida. Vaatepilt lihtsalt sunnib tähelepanu eemale ning fotosõpradel sügeleb päästikusõrm lakkamatult. See parki läbiv maantee annab võimaluse just peredega reisivatele seltskondadele, et teha mõnetunnised päevamatkad tippudele, mis kõrguvad otse vaevu autolaiuse tee ääres. Väljakutset aga leidub ka köisi ja karabiine normaalse puhkuse osaks pidavatele matkameestele. Durmitori, aga ka kogu riigi kõrgeim tipp, Bobotov Kuk 2522 meetri kõrgusel merepinnast on kättesaadav vaid abivahenditega asjatundjatele. Samas on just Durmitor väga sobilik paik pere väiksematele esmaseks tutvuseks tõeliselt mägiste oludega. Enamasti turvaliste matkaradade võrgustik viib ka vähekogenud loodussõbra nii piisavalt kõrgele, et teha seal veel juulikuus lumememme. See saab küll üsna liivane ja pruun muidugi. Kui käsil ei ole just matkaonne nõudev mitmepäevamatk (telke parki püstitada arusaadavalt ei tohi), saab peavarju ja meelelahutust „pealinnast“ Zabljakist, kus vist pea kõik majapidamised pakuvad rendikortereid, -maju või tube. Talvisel perioodil on Durmitor piirkonnas tuntud suusakeskus, mida külastatakse kõigist naabermaadest.
Durmitor

Durmitori põhjapiiril asub üks Montenegro ikoonilisem vaatamisväärsus – Tara jõe kanjonit ületav sild. Kuigi tegemist ei ole just maailmanäinud inimeste jaoks mingi tohutu kõrgusega rajatisega, on see ligi 200m kitsast Tara kärestikujõest kõrgemal asuv ligi 400 meetrit pikka kaarjate löövidega sild tõesti muljetavaldav. Eriti hea vaate sillale saab selle kõrvale rajatud köiel korraliku kiirusega kulgeval nn ziplinel, mis viib teid turvaliselt kinnitatuna, kuid samas abitult vabana tunduvana vuhisedes üle kõrge kanjoni. Sõit on küll lühike, kuid ligi kilomeetrine adrenaliinilaks nõuab siiski paar korda ajudes eneseületamist, enne kui 20-eurone pilet lunastada on plaanis. Ärge mõelge liiga kaua, oht elamusest ilma jääda võib tunduda liiga reaalse valikuna. Mõningane hirm väärib küünlaid. Sarnaseid köiega üle kanjonite sõitmisi leiab Montenegrost veelgi, kuid just Tara kanjoni ületamine on üks pikemaid, kiiremaid ja elamus on kindlustatud kogu eluks. Vanusepiirangut silma ei hakanud, aga ilmselt keelab Euroopa Liit lastel „selle jama“ varsti ära.

Kohustuslikke "klotse"

Lisaks Durmitorile pakuvad Montenegros matkamise võimalusi veel neli, kuid veidi väiksemat rahvusparki. Puhkuseliste üks lemmikuid on kindlasti Budva kuurortist vaid tunnise autosõidu kaugusel olev Lovcen. Juba Lovcenisse ligipääs on elamust väärt. Ei saa just öelda, et Montenegros oleks sirgeid teid, aga eriti kõveraid on küll. Taaskord UNESCO pärandisse kuuluvast Kotori linnast viib samanimelise lahe kaldalt algav ning maailma kurvilisemate teede (kohati nimetatud ka kui maailma ohtlikemate teede nimistusse) edetabelisse mahtuv kitsas rada merepinnast pooleteise kilomeetri kõrgusele. Keeruka tee keerukamal lõigul on 26 ligi 180-kraadist pööret ning alalõpmata tuleb tagurada, et vastutulija mööda lasta. Samas, kes on sarnaseid teid elus ennegi sõitnud, ei kujuta Kotori Montenegro endise pealinna Cetinjega ühendav otsetee midagi ülearu üllatuslikku. Tee on asfalteeritud, kuigi kohati väga kitsaste võimalustega eksimiseks, kuid vägagi hästi sõidetav. Aega kulub omajagu, kuid enamus sellest ilmselt pildistamise peale. Vaade Kotori lahele, mida peetakse kogu Montenegro visiitkaardivaateks, on tõesti lummav. Kogu 40 kilomeetrist on just kaheksa sellised, mille tõttu on tee tähistustusega P1 kinnitatud maailma enim keerutavate teede esikümnesse. Samas sõidavad teel ka liinibussid, mistõttu julgen elamust soovitada kõigile, kes oma juhilube just ostnud ei ole. Lovceni pargi peamine vaatamisväärsus on prints  Petar Petrović Njegoši mausoleum, mis asub uskumatult kaunist ja 360-kraadist vaadet pakkuva mäe tipus ja mille juurde viib pulssitappev trepp. Njegoš on montenegrolaste jaoks oluline riigijuht, kirjanik ja filosoof, kes valitses piirkonda 19.sajandi esimeses pooles. Mausoleumini võib matkata näiteks Kotorist kaks päeva või sõita autoga kahe tunniga parkimisplatsi, valiku las otsustavad reisiselli huvid.
Kataloogivaade Kotori lahele ja vanalinnale

Mitmel korral mainitud Kotori linn liigitub valdkonda, kui sa pole käinud Kotoris, pole sa käinud Montenegros. Samas, sarnaseid armsaid kitsad vanalinnu leidub kogu regioonis, kuid olgu siis linnukese pärast sellest turistidest pungil nukuasulas käidud. Küll aga tasub pildistajate hordid seljataha jätta ja ronida linnamüüri tagant algavale lõputule taevatrepile, mis küll 300 kõrgusmeetrit ja umbes tund aega hiljem siiski otsa saab. Ning nüüd on teie kord pildistada, sest avanev vaade Kotori lahele on just see, mida montenegrolased oma reisiraamatute kaanefotoks armastavad soovitada. Lisaks fotoaparaadile on kohustuslik kaasa võtta piisavalt joogivett, et tasakaalustada põrgukuumuses kaduma läinud liitrid. Kuigi ronimine linnamüüril on populaarne, ei ole see siiski niivõrd ülerahvastatud kui all-linnas nähtu. Jõukohane ka mudilastele, kuigi jonnihoogude ületamiseks tuleb ilmselt motivatsioonikõnet eelmisel õhtul natukene harjutada.

Põnevad naabrid

Kuigi jutu fookuses on Montenegro, on suurepärane võimalus külastada ka naaberriike Bosnia ja
Mostar, Bosnia
Hertsegoviinat ning Albaaniat. Kaugele ei jää ka Kosovo, Serbia ning kel Dubrovnik Horvaatias nägemata, siis see on kiviviske kaugusel. Kuigi viimane info räägib, et Horvaatia pärl ei soovi enam üle 3000 turisti päevas näha ja kui just varahommikul sappa ei võta, siis vanalinna enam sisse ei pääse. Kuna siinkirjutaja on Aadria vanalinnu oma arvates üledoosi jagu näinud, siis Dubrovnik on nägemata ja las ta siis nii jääb. Kuid ajaloo- ja poliitikasõbrana mind Mostarist Bosnias eemale hoida ei õnnestunud. Ligi 20 aastat peale lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel.Kuigi Mostari ikooniline Vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosnialane. Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi – islamiusuliste bosnialaste vastu. Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt
Ikooniline Mostari sild, Bosnia
Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosnialasi on sunnitud elama risti-rästi ja usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Olgu siiski mainitud, et vaatamata ISIS-e hoiatusele Balkanimaid mitte unustada, ei ole kogu regioonis toimunud seni mitte ühtegi terroritegu. Haavad on liiga värsked, kuid uus ja mässumeelne põlvkond on sirgumas, kelle jaoks sõjakoledused muutuvad taas sõjaromantikaks ning rahvustunded keevaks kireks. Kahjuks näeb seda selgelt vaadates erinevate rahvaste teleprogramme – Srebrenica etniliste puhastuste veresaunade aastapäeval olid süüdlased Horvaatia, Bosnia või Serbia televisioonides alati erinevad. Poliitilist pinget ja ajaloo valu saab maha pesta näiteks Mostari lähistel Kravices, kus looduslike koskede kaskaadi all saab 40 kraadi käes nautida suisa jahedat jõevett. See jääb kenasti tagasiteele läbi arhaliste moslemikülade Bosnias ninaga Montenegro suunas. Õhtuks panete taas varbad juba Aadria merre ja avate jääkülma Nikcisko. Ettevaatust, angiin on seal enamlevinud tõbi turistide hulgas, mis eelpoolkirjeldatud hedonismi tulemusel võib kergelt nakkuda.

Rannamõnud ja riigipöörded – Lõuna-Balkanil podiseb

Eesti reisibürood on lisanud oma päikesereiside menüüsse Balkani väikeriigi Montenegro. Mille poolest see Eestist ligi kaks korda väiksema rahvaarvuga mägine maa oluline on? Mida lisaks oivalise kliimaga rannapuhkusele märgata ja mille üle kaasa mõelda?

1990.aastatel erakordselt verise Jugoslaavia lagunemise tulemusel tekkis Balkanile mitmeid riike, mis vaatamata sarnasele stardipositsioonile on arenenud äärmiselt erinevates suundades. Näiteks on sõjast imekombel eemale jäänud Sloveeniast  saanud piirkonna edulugu, samas kui naabritel nii hästi läinud ei ole. Tekkinud noored riigid maadlevad sõjajärgsete mõjudega ja peavad tegema pingutusi, et õudusi provotseerinud sündmused taas pinnale ei kerkiks. Niisugusel ristteel seisab teiste seas ka Montenegro.

Montenegro on olulistes poliitilistes küsimustes olnud tihti lõhenenud

Juunikuus sai Montenegrost NATO täieõiguslik liige. Riigi püüdlus sõjalisse eliitklubisse algas veel perioodil, kui Serbia ja Montenegro moodustasid samasuguse lohiseva nimega liitriigi. 2006.aasta maikuus toimunud iseseisvusreferendumil otsustas napp enamus montenegrolasi (55%) Serbiast
lahkulöömise kasuks ja see oli esimene märk, et riigi tulevikus võib tekkida olulisi polariseerumisi, mis piirkonna turbulentse arvestades võivad tipneda vägivallaga. Kuna Serbia kandis Euroopa poolt olulisi piiranguid seoses oma kaitsva suhtumisega Horvaatia ja Bosnia territooriumil sõja ajal inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud serblastest liidrite osas, otsustas ka NATO liitumiskõnelusi jätkata vaid Montenegroga. See oli esimene tõsine kiil, mis löödi seni vennalike rahvaste vahele. NATO jaoks oli tegemist märgiliselt olulise uue liikmega. Nüüd on kaitsealliansi kontrolli all peaaegu kogu Euroopa rannik alates Türgist lõpetades Norra-Vene piiril. Tänaseks on ka Serbia oma suhtumist sõjakuritegudesse oluliselt korrigeerinud ja seeläbi on saavutatud läbirääkimistel Euroopa Liiduga ühendusega liitumise teemadel parimat võimalikku edu. Avatud peatükke liitumiskõnelustel on Serbial rohkem kui teistel postjugoslaavia riikidel. Meenutagem, et Euroopa Liitu kuuluvad juba Sloveenia ning Balkani sõdades aktiivselt osalenud Horvaatia.
Montenegro on tänaseni poliitilistes küsimustes äärmiselt lõhestunud. Riigi president Filip Vujanovic on võimul 2013.aastal toimunud valimiste toel saavutatud napi 51%-lise toetusega. 2016.aasta sügisel toimunud parlamendivalimiste tulemus oli niivõrd kirev, et täna moodustavad Montenegro valitsuse kunagise kompartei järglane Demokraatlik Sotsialistide Partei koos viie (!)partei ja ühe parteitu ministriga. Nende valimiste tulemusena alustasid 38 opositsionääri (peaaegu kogu opositsioon) boikotti, mis kestab tänaseni. Et õli veelgi tulle valada, proovisid vahetult valimistele eelneval nädalal opositsiooniliidrid koos endise kõrge politseiametniku Bratislav Dikiciga võtta jõuga üle parlamendi ning kõrvaldada füüsiliselt tollast peaministrit Milo Dukanovici. Tänaseks alanud kohtupidamine riigipöörajate üle on pikemaks ajaks kinnimajja mõistmas tosinat Serbia ja Montenegro kodanikku ning tagaselja kahte Vene passiga endist GRU agenti. Moskvat häirib selgelt järjekordse väikeriigi aina tihedam koostöö Euroopaga. Riigipöördekatse tõi tänavatele vägivalla ning selle mahasurumiseks kasutatud politsei jõuvõtted on tänases Montenegro meedias üks peamisi aruteluteemasid. Montenegro poliitilist komberuumi on saatnud lakkamatult märksõnad nagu reetmine, vägivald, protestid, korruptsioon, boikott jne jne. Noorele demokraatiale tuleb mõned asjad andestada ning selgelt tuleb aru anda, kust riik tuleb.

Kurjategijate paradiisist tõsiseltvõetavate riikide hulka

Veel paarkümmend aastat tagasi kujutas Montenegro Serbia osana endast praktiliselt anarhiasse langenud kuritegelikku provintsi. Koos Albaaniaga oldi Euroopa tagahoov, mille igapäevaelu hulka kuulus ohjeldamatu relva-, narko- ja inimkaubandus, mõrvad ja rahapesu. Riigis, kus inimestel ei olnud pangaarveid, toimetas siiski üle poole tuhande panga. Kui kesk-eurooplase sõiduauto langes kodumaal varguse ohvriks, siis elukaotuse hirmus võis minna seda otsima Lõuna-Balkanile. Albaania rollist ja kiratsevast arengust sarnastel teemadel võib kergemal moel kõneleda tänaseni, kuid
Montenegro on suutnud õnneks enamat. Montenegros on maksevahendiks euro. Kuidas on selline asi võimalik? Ühepoolse euroraha kasutamise juured peituvad 70ndate aastate tõsiasjas, et oluline osa tollase Jugoslaavia rahvastikust töötas või omas finantsilisi sidemeid Lääne-Saksamaaga. Selle tulemusel oli regioonis reaalne maksevahend Saksa mark. Saksamaa liitumisel eurotsooniga tekkis Jugoslaavias tõsine mure rahatähtede muutumisest lepalehtedeks ja nii otsustas Montenegro vahetada sularahamargad ilma küsimusteta eurodeks. Veelkord, küsimusi ei esitatud. Üle 10-tuhande margaste vahetustehingute korral tuli avada küll pangaarve, kuid selline üliliberaalne mehhanism võimaldas suurel osal piirkonna illegaalsetel grupeeringutel täiesti seaduslikult oma tulud puhtaks pesta. Euroopa Keskpank oli raevus, kuid montenegrolased hääletasid jalgadega. Riigi uueks valuutaks sai euro. Sarnase skeemi järgi on näiteks ka Kosovos ametlikuks maksevahendiks Euroopa ühisraha, kuigi ei Kosovo ega Montenegro täida ühtegi euro saamiseks vajalikku eeltingimust. Euroopa institutsioonid on olukorraga leppinud, sest Montenegro on jõuliselt alustanud euroliiduga liitumise protsessi ning eesmärgiks on olla liidu liige aastaks 2023. Seetõttu ei ole pragmaatiline väikeriigi arenguid takistada sundides neid vaheaastateks kasutama oma rahvuslikku valuutat.

Toetus NATO-le on kogu regioonis kõikuv. Varjud minevikust?

Toetus Euroopa Liiduga liitumisele on samuti üsna piiripealne. Kuid veelgi olulisemat eraldatust on tekitanud NATO liikmeks saamine. Protestid pealinna Podgorica tänavatel on igapäevased. Valitsusasutused ja presidendi residents on ümbritsetud turvaaedade ja politseijõududega. Kuigi Montenegro tänane territoorium ei kannatanud Balkani sõdades märkimisväärselt, oli riik tollal Serbia osana Belgradi ja Slobodan Milosevici valikute tugev toetaja. Seeläbi mõjus NATO tegevus Serbia vastu osale montenegrolastele väga tundeliselt ja seda ei ole unustatud. Reisides naaberriikides
Bosnias ja Hertsegoviinas ning Horvaatias, näeme tohutul määral senini turmtules kannatanud hooneid ja rajatisi. Oluline osa Montenegro elanikest elas ja elab ka täna pigem kaasa NATO
(laiemalt läänemaailma) rünnakutes kannatanud Serbiale. Sõjakuritegude taak saadab Balkani riike ilmselt veel aastakümneid. Sarnaselt samalaadsetele ja värskematele, kuid tänaseks lõppenud konfliktidele, peavad tapjad ja ohvrid elama kõrvuti. Eriti tugevalt on see tuntav just Bosnias, mis oma olemuselt on joonlauaga tehtud riik. 1995.aastal allkirjastatud Daytoni rahuleping, mis lõpetas reaalse sõjategevuse Bosnia ja Hertsegoviina aladel ning tõi 20.sajandi lõpu ühe füüsiliselt kõige keerulisema lahutuse – sajad tuhanded inimesed pidi rahu saavutamiseks kolima oma asualadelt rahvusliku tunnuse alusel määratud territooriumitele – lõpetas küll sõja, kuid pole ilmselt lõplikku pingelõdvendust garanteeriv lahendus. Nii on tänaseks Montenegroga piirnev ala 90%-liselt Bosnia serblaste kontrolli all olev autonoomne Serblaste Vabariik ning ülejäänu kunstlikust moodustisest moodustavad Bosnia horvaatide ja bosniakkide föderatsioon. Reisides nendes valulistes regioonides on selge, kelle territooriumil ollakse. Sümboolikaga ei olda kitsid. Ruudulisi Horvaatia sümboleid ning meilegi tuttavat vene trikoloori meenutavat serblaste sümboolikat kohtab nende asualadel ohtralt. Oluline on märkida identiteetide rõhutamisel kirjamärkide kasutust. Kui Bosnias ja Hertsegoviinas on kasutusel nii ladina tähestik kui kirillitsa, siis serblaste regioonis on ladina tähtedega kirjutised soditud. Horvaatide poolel on märgata vastupidist sümpaatiat. Sarnane on olukord ka Montenegros – Serbiat emamaana tunnistav elanikkond hoiab au sees kirillitsat, noorem rahvas rohkem ladina märke. Kummalisel kombel suudavad sama keelt kõnelevad piirkonnad kogu regioonis kirjaviisis kasutada täiesti erineva päritoluga tähti. Enamasti kipub montenegrolaste valik kalduma siiski ladina kirjaviisi kasuks ja kirillitsas võib leida veel veini ja mett ostma kutsuvaid silte mägikülades.

Mostar – endiselt jagatud linn, mis püüab unustada

Reisides Montenegrosse tasub kindlasti külastada vaid mõne sõidutunni kaugusel Bosnias olevat Balkani sõdade „visiitkaarti“, Mostari linna. Ligi 20 aastat peale lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel. Kuigi Mostari ikooniline Vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosniakk. Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi – islamiusuliste bosniakkide vastu. Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosniakid on sunnitud elama risti-rästi ning usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Onju just Bosnia ja Hertsegoviina üks
suurimaid ISIS-e võitlejate ja sümpatiseerijate kasvulavasid Euroopas ning ilmselt mitte asjata ei unustanud terroriorganisatsioon oma  kevadises läkituses Balkanimaid ähvardades Bosniat mainimast. Kuid olgem täpsed – Balkanit ei ole kaasaaegse argielu lahutamatuks osaks saavad terrorirünnakud tabanud ja enamik sealseid riike võõrustavad meelsasti ning turvaliselt oma külalisi. Kaugenenuna loo peafookusest, Montengrost, tuleb viimase õnneks mainida usuliste eriarusaamade väheolulisust. Kuigi riigi idaosas on märkimisväärne albaanlastest islamiusuliste kogukond, on Montenegro siiski õigeusklik riik. Kuid demograafilised arengud teevad muret siiski aina enam. Nimelt kahaneb montenegrolaste arv läbi negatiivse iibe ja väljarände, kuid albaanlaste juurdekasv riigis on üsna tuntav. Milline on Albaania roll regioonis?

Albaania kasvav roll regioonis

Albaania on pidevalt vallutanud Euroopa vaesemate riikide edetabelite esikohti. Reisides Montenegros, soovitan siiralt mõneks päevaks kiigata ka Albaania poolele,et saada kinnitust või lükata ümber müüte. Visuaalselt ei erine Albaania Balkani teistest riikidest millegi poolest. Kui, siis ehk hobusõidukeid on rohkem. Inimesed aga seevastu veelgi uudishimulikumad, siirad ja sõbralikud. Kõik piirkonna rahvad tunnevad siirast tähtsust, et just nende kodumaa külalisele kõige külalislahkem tunduks. Kahjuks maadleb Albaania endiselt tohutu korruptsiooni ja sellest tingitud vaesuse käes. Transparency Internationali indeksi järgi asub Albaania 176 mõõdetud riigi hulgas 83. kohal, mis kuulub lootusetute riikide kategooriasse. Euroopas tegutsevate terrorirakukeste ja organiseeritud
kuritegevuse relvadega varustamise niidid viivad tihtipeale just Albaaniasse. Tänaseni ei soovitata matkahuvilistel ülearu aktiivselt kulgeda imekaunites mägedes Albaania ja Montenegro piiril relvastatud salakaubitsejate rohkuse tõttu. Kahte riiki ühendava Skadari järvel paadisõitu nautides tuleb vältida sattumist piiridele, mis tagab kohese relvastatud politseijõudude sekkumise eelkõige Montenegro poolel. Relva- ja narkokaubandus Aasiast Euroopasse käib endiselt paljuski siitkaudu. Albaanias juulikuus toimunud parlamendivalimised ei sisesta samuti julgustust. Rahval on vaesusest ja kokkuhoiust Euroopa unelma suunalisel liikumisel kõrini. Kuigi valimistel seljavõidu saavutanud sotsialistid (ainuvõim valitsuses) on samuti mõõdukalt euroopameelsed, on peaministrina jätkanud Edi Rama sõnum siiski selge – rohkem võrdsust kõigile. Tegelikult maadleb valgetes tennistes Euroopat väisav hendrikagurliku olekuga populistlik peaminister ehtalbaanialike süüdistusega korruptsioonis ja omakasus. Albaania kummalisi võimuvertikaale kirjeldab ka asjaolu, et riigi presindendi Ilir Meta abikaasa Monika Kryemadhi on äärmusvasakpoolse Sotsialistliku Integratsioonipartei liider ja see asjaolu tekitab asjatuid pingeid valitsevate sotsialistide ja presidendi vahel. Kuigi Monika Kryemadhi partei on üsna ebaoluline jõud Albaania poliitikamaastikul, eelistab president selgelt oma teise poole rolli riigi vasakpoolses liikumises. Täidesaatvad valitsejad aga väldivad presidendi soosikut kiivalt.

Suur-Albaania – kasvava toetusega utoopia või reaalne tulevik?

Albaania rahvaarv on umbes kolm miljonit. Kuid albaanlaste tegelikku arvu maailmas hinnatakse 10 miljonini. Valdavalt on nende asuala just naaberriikides, aga oluline diasporaa elab näiteks Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Samuti on Kosovo oma 1,8-miljonilise elanikkonnaga sisuliselt teine
albaanlaste riik. See asjaolu sunnib lähinaabreid, ka Montenegrot, arvestama paljukõneletud Suur-Albaania ohuga. Mitte ükski Balkanimaa ei saa kas parlamendi või lausa valitsustasemel nendeta hakkama. Kosovo riigi loomine ja enamike maailma vägevate tunnustus sellele mässulisele Serbia provintsile andis albaanlaste innukusele vaid hoogu. Välisalbaanlaste rahaline toetus on nii Albaaniale kui Kosovole peamine eluliin nende muidu ülivaeste riikide olmelisele hakkamasaamisele. Lisaks olmele on Suur-Albaania idee asunud elama omaette elu ja peaminister Edi Rama on olnud sunnitud korduvalt naabreid rahustama. Kas ta on selles olnud ka siiras? Saanud võimutäiuse on ta küll asunud massiliselt vallandama riigile kasutuid ametnikke (kuulutades nende tuvastamiseks välja Facebooki teel korraldatud „konkursi“ laiskade ametnike leidmiseks!) ja neid, kes ilmutavad liigselt natsionalistlikke huvisid, kuid albaanlaste eneseteadlikkus on selgelt tõusuteel. Kuigi valimiskampaania käigus olid seekord keelatud välireklaamid ja suured miitingud, olid siiski toimumisloa saanud üritused vägagi rahvuslikku identiteeti rõhutavad. Väliürituste keelamisega valimiskampaania perioodil prooviti vältida inimohvreid, mis Albaanias alati kaasnevad. Seekord eesmärk ka saavutati ning väheminformeeritud väliskülaline ei oleks valimiste toimumist isegi mitte märganud. 

Balkani regiooni nimetamine püssirohutünniks on endiselt õigustatud. Lisaks kümnetele pisematele piiritülidele noorte naabrite vahel ei ole kadunud mastaapsemad ja riivatud õiglustunded – on need siis põhjustatud natsionalismist, religioonist või labasest kättemaksuihast. Srebrenica veresauna järjekordse aastapäeva kajastused näiteks Horvaatia ja Serbia telekanalites erinesid nagu öö ja päev ning süüdlased olid alati erinevad.