Piiri peal



Mõned koguvad reisidelt külmkapimagneteid, teised kohalikku käsitööd ning kolmandad naudivad kulinaarseid kogemusi. Igasugune reisimine peab pakkuma elamusi, kuid isegi erilise kodutööta tulevad uued teadmised boonusena ise kaasa. Mina kogun piire. Mitte just liiga kirglikult, kuid mistahes reisi planeerides vaatan miskipärast alati erilise tähelepanuga, kes on sihtriigi naabrid ning milliseid tavasid, kombeid ja päevapoliitilisi tõmblusi gloobusele tõmmatud eraldusjooned ühendavad või eraldavad.

Mis on müüri taga?

Eriline suhe ja huvi müüride taha piiluda sai alguse eelmise sajandi mastaapseimast eraldusjoonest ehk Raudsest Eesriidest, mille hoomatavaim, kuid samas nõukogude  varateismelise ajus segadusttekitavaim väljendus oli Berliini müür. Sattusin 1989 .aastal loetud nädalad enne müüri langemist kuni viimaste hingetõmmeteni repressiivselt funktsioneerivas Ida-Saksamaal (ametlikult Saksa Demokraatlik Vabariik) pioneerilaagrisse ning külastus Brandenburgi väravate juurde põhjustas pöördumatu reaktsiooni – mis on Müüri taga? Omamoodi olid õli tulle valanud ka suvised koolivaheajad Soome televisiooni levialasse jäänud Murastes. Olgem ausad, kõige põrutavamad olid ju ekraanilt nähtud reklaamipausid, milliste kulinaarne sisu igaveseks maitsmatuks tundus jääma. Eks see esimene banaan 80ndate lõpus oligi tegelikult pettumus. Igal juhul on Berliin minu jaoks tänaseni väga tähtis linn, kus lähiajalugu mõtestamiseks pakkuv materjal vist iial ei ammendu ning vaatamata asetsemisele keset Saksamaad, piiritemaatikat oi kui palju on.

Korea lõiketraat

Pean muidugi tunnistama, et minu piiride kollektsioonis enamik eksponaate eelkõige eraldavad, kui liidavad. Loost positiivse üldmulje saamiseks vaatame inimlikust vaatenurgast masendavamad näited ära kohe alguses. Minu jaoks on piiridest pikalt huvitudes ekstreemsemad näited kahe Korea ning Iisraeli ümber keritud „lõiketraat”. Mõlema eesmärk on nõeluda kinni vähimgi võimalus piiriüleseks suhtluseks ning selles ollakse olnud kahetsusväärselt edukad. Põhja- ja Lõuna-Koread eraldav nn. demilitariseeritud tsoon (napakamat nime maailma suurimale miiniväljale ning elektriaedade taristule annab panna!) on 250 km pikkune ning 4 km laiune eraldusriba Kollasest merest Jaapani mereni, mida asjatult ei nimetada kaasaja kõige läbimatumaks. Tiitlit kannab rajatis õigustatult. Olles külastanud tsooni mõlemalt poolelt, tajud õhusolevat pinget ja tiinet vihkamist isegi imekaunil kevadpäeval. Viimaseks külma sõja eraldusjooneks peetaval piiril on ideoloogiline võitlus kestnud katkematu innukusega juba seitse aastakümmet. Kui Põhja-Korea poolel tuleb külastajal kuulata loenguid müüri vajalikkusest imperialismi eemalehoidmise vaates, pole olukord palju parem ka Lõuna-Korea hallataval alal. 1945.aastal kunstliku poolsaare jagamise ajalugu on piiritsoonis näinud absurdi liigituvaid episoode. Mõlemale poolele külvatud miljonid maamiinid on põhjustanud sageli iseeneslikke plahvatusi, mis tingivad  vastastikused tulevahetused ja süüdistused. Aeg-ajalt käivituvad nn valjuhääldite lahingud, kui mõlemad pooled võimsatest ruuporitest kuude kaupa ideoloogilist sõnumit muusika või sõnalise vormi abil edastavad. Näiteks on Lõuna-Korea mänginud Põhjas lausa sunnitööle saatmisega karistatavat K-poppi ning pidanud pikki loenguid toidu üleküllusest Lõuna-Koreas. Õhupallidega on Põhja-Koreasse läkitatud erootilise sisuga lendlehti piirivalvuritele põgenemise lisamotivatsiooni tekitamiseks. Piiritsooni alt on kaasajaks avastatud neli põhjakorealaste poolt kaevatud tunnelit, millest oleks võimalik kümnete tuhandete sõdurite kiire infiltratsioon. Avastatud tunnelid (põgenikelt on infot veel kuue avastamata tunneli kohta) on tänaseks saanud turismiatraktsiooniks, kus maa all saab tõepoolest liikuda kuni Põhja-Korea piirini. Kuigi omavaheliste suhete rahunemise perioodidel on olnud mitmeid algatusi kahe Korea liitmiseks, ei ole seda sündinud ning siinkirjutaja arvates sündima ei saagi. Erimeelsused ning regionaalsete geopoliitiliste mängijate huvid panustavad endiselt Koreade eraldusse. Katseid heanaaberlikke suhteid luua märgistavad Lõuna-Korea poolel moodsad, kuid kasutuseta raudteeterminalid ja piiriületuseks loodud taristu. Põhja-Korea poolel potjomkinluse musternäidised uhkete (Põhja-Korea standardi järgi) näidisasulate ja viljakate põldude näol, kus kindla graafiku järgi näitlejaid vastaspoole binoklitest sotsialistliku elukorralduse edukuse tõestamiseks vaadata pakutakse. Asulates puuduvad hoonetel samas kohati aknaklaasid. Olgu veel piirirajatiste rajatise tiitli õigustamiseks mainitud, et sedakaudu on Lõuna-Koreasse põgenenud üksikud piirivalvurid ning ehk kurioosseim on lugu, kus Põhja-Korea endine teivashüppaja kõik elektriaiad mõlemal pool teibaga ületas ning loetud kuud hiljem samal meetodil, ilmselt spioonitöö väljakutsed edukalt täitnuna, kodumaale naases. Lõuna-Korea piirivalve jaoks oli tegemist siiski masendava lati alt minekuga. Kaasajal on Lõuna-Koreast võimalik Põhja poole kiigata mitmelt platvormilt, külastada tara äärde loodud ja ülikontrollitud matkaradu ning kindlasti soovitan eelpoolmainitud infiltreerumistunnelite külastamist. Põhja-Korea on turismile olnud suletud koroonapandeemia alguspäevist ning avanemist tuleb oodata veel kaua, koroonasuletusest on saanud noore türanni partner vahepeal lappama kiskunud politseiriigi taastamisel.

Turistina tundlikus regioonis

Kui püsida veel veidi Koreas, saab samalaadse tugeva kogemuse kulgedes Hiina ja Põhja-Korea piiridel, mis kahjuks koroonapandeemia tõttu taaskord võimatu on. Liiga hästi Hiina võimud turistile tundlikus regioonis siiski ei vaata ning dokumentide või klõpsitud fotode ettenäitamiseks tuleb alati valmis olla, nagu ka vastates ülisõbraliku ja muidu vaid mandarinikeelses piirkonnas ladusat inglise keelt kõneleva julgeolekutöötaja meie päevakava puudutavatele küsimustele. Piiril toimuv on sageli seotud illegaalse kaubavahetusega ning Hiina hoidub oma kuvandi kahjustamisest kiivalt. Marsruudile jääb  palju kaunist loodust, aga palju ka musta masendust. Kahe riigi piir läbib Changbaishani looduspargis kõigi korealaste jaoks püha Paektu vulkaani ning loetud aastad tagasi oli selle külastamine Hiina poolelt, aga ka Põhja-Koreast, igati võimalik. Korealaste jaoks on tegemist rahvuse sünnipaigaga, mistõttu näeb hiinapoolsetel matkaradadel palju just lõunakorealasi, kelle jaoks kohaliku „munamäe” külastamine vaid niiviisi võimalik on. Põhja-Korea poolsel osal on retoorika muidugi midagi muud – mäe jalamil on väidetavalt sündinud keskmine kallis liider Kim Jong-il ning tema auks olla taevasse lausa uus täht tekkinud. Ega faktid saa head lugu rikkuda. Tegelikult sündis ekstravagantne, kuid julm veidrik aasta varem ja hoopis Venemaal. 

Liikudes ligi 1500 km pikkusel piiril edasi, võib Yalu jõega eraldatud riikide hiinapoolsetes piirilinnades tajuda tugevalt läbipõimunud kogukondi. Regioonis töötab kümneid tuhandeid põhjakorealasi, kel tuleb teenitud palgast oluline osa saata küll partei hüvanguks kodumaale, kuid töö Hiinas on siiski tulus ning ahvatlev võimalus, kuhu pääsevad vähesed. Korea näljahäda tipul 1998. aastal hinnati Korea põgenike arvuks regioonis veerand miljonit. Linnades, nagu Jilin ja Dandong, on korealaste kohalolu tuntav kaubanduspindade ja söögikohtade rohkuse tõttu. Söömine Põhja-Korea taustaga restoranis on omamoodi põnev kogemus, kuid hoidke kuklas teadmist – iga teie suutäis aitab ka niigi kogukal Kim Jong-unil veelgi kehakaalu koguda. Äkki hoopis maailmaparandav väljakutse?



Palestiina ja Iisrael

Järgmine füüsilise pinge tajumist pakkuv on piiritemaatika, mis seotud kõigi konfliktide ema, Palestiina ja Iisraeli vastasseisuga. Vaatamata üle keskmise huvile pole ma kunagi mõistnud, miks meist nii kaugel toimuv puudutab eestlasi nii kirglikult? Erakordselt palju halle toone haarav olukord on meie jaoks niivõrd must-valge. Äkki just sellel must-valgel teljel enese määratlemine ongi kirglikkuse tuum, kuid soovitan Iisraeli reisimisel kindlasti külastada ka Palestiina alasid. Eelnev kodutöö ning eelarvamuste mahasurumine on kohustuslikud. 


Suur pilt või väikesed killud

Iisrael on edukas projekt ning modernne maailmariik, kuid tuleb mõista ka sadu aastaid kestnud olukorra äkilisest muutmisest tingitud vastulööke ja reaktsioone, mida moodsa Iisraeli loomislugu endas kätkeb. Igapäevaelus tajub Iisraeli külastaja äärmist militariseeritust märksa enam kui kohalik, kuid riigi püsimiseks tehtavates pingutustes ei kahtle kohalikest keegi. Palestiina alade külastamine on vajalik suure pildi tajumiseks, sest märke Iisraeli jõulisest enesekehtestamisest isegi ei varjata. Vaatamata rahvusvaheliste reeglite heakskiitmisest on Iisrael jõudsalt läbiviimas inimkatset alade okupeerimiseks ning uudistest tuttavad stampväljendid nagu „juudiasunduste laienemine” või „okupeeritud Jordani jõe läänekallas” kätkevad endis kohati ebainimlikke meetmeid ning kannatusi, kuid kahjuks ka vastureaktsiooni, millele Iisrael vastab harjumuspäraselt mitmekordselt. Ei saa just öelda, et Iisrael oleks üliturvaline. Siinkirjutajagi on sattunud just turistide vastu suunatud pussitamisepisoodi keskele moodsal Tel Avivi peatänaval õhtustades, kuid maailmas toimuva mõtestamiseks mistahes teljel on Iisrael siiski oluline reisisiht. Lisaks Läänekaldal käimisele tasub kindlasti seista Gaza sektori betoonaia juures ning juurelda väljendi „maailma suurim vangla” üle. 

Pinged põrkuvad

Uudistega Lähis-Idast kõlab vähemalt siinkirjutaja peas läbi legendaarse Aarne Rannamäe hääle ka väljend „Golani kõrgendikud”. Piiblilugudest tuntud püha maad külastades saab koheselt selgeks, miks Süürialt vallutatud kõrgendik Iisraelile niivõrd oluline on. Järvamaa suurust ala läbib mitu väga hea kattega maanteed ning kulgeda saab Süüria piiritara ääres ning ajaloo ja poliitika mõtestamisest pole pääsu. 

Reisisin Golanis ajal, kui selle Süüria-poolset nurka kontrollis ISIS-e rakuke Al Nusra Front, samas, kui lõiketraadist tara Iisraeli-poolsel alal einestasid inimesed kauneid vaateid pakkuvates kohvikutes. Kaunid vaated on siiski liialdus, Süürias toimuva jäljed on kui peopesal. Ekstreemsematel juhtudel on kohvikukülastajad pidanud jälgima Süüria armee õhurünnakuid mässuliste ning Al 

Nusra positsioonidele ning Süüria laskemoon on eksinud ka tänase Iisraeli kontrollitavatele Golani aladele. Terroristid, aga ka Al Assadi armee on suutnud ÜRO rahuvalvajad sundida teatud distantsile piirist ning siniseid kiivreid kandvaid tegelasi näeb ohtralt. Et piirikogemus korraliku punkti saaks, tasub tagasitee valida Liibanoni piiridel, kus pinged samuti teatud sagedusega kerkivad, kuid viimastest tulevahetustest Hezbollaga on möödas aastaid. Seda kummalisem on suusatada Süüria, Iisraeli ja Liibanoni piiride kokkupuutepunktis moodsas Mount Hermoni suusakeskuses. Sarnast tajuhäiret olen kogenud ka pingetest tulvil Himaalajas, India ja Pakistani piiril, kus mägimatkamine ja kultuurireisid piirkonna tuludesse olulise panuse annavad. Pakistani poolel käinud küll pole, kuid teadaolevalt on turism sealgi sama oluline nagu India poolel väikeseks Tiibetiks kutsutavas Ladakhis. Peab mainima, et regioon mõõdab turistide arvukust pigem kümnetes tuhandetes, mitte miljonites ning oma roll selles on kindlasti tunnetuses piirkonna turvalisuse küsimuses. Militaarsus jääb mälupilti tugevalt pidama, fotoaparaadiga pole kohati midagi teha. 


Jordaania, Süüria ja Iisrael

Vaid aastakese hiljem on antud püssirohust lõhnavat piirkonda nuusutada veel ühe Süüria sõjast tugevalt puudutatud riigi territooriumilt. Golanile keriva maantee alguspunktis saavad kokku Jordaania, Süüria ja Iisraeli piirid. Just Jordaania on enim Süüria põgenikke majutav riik, mis omaenesegi hakkamasaamisega pigem kimpus on. Seda sügavam on taju, mis vaatab vastu muidu Petra varemete, Wadi Rumi kõrbemaastike ja pealinn Ammani vaadetega end turismile pakkuval ülisõbralikul maal, seistes piirijoonel Süüriaga sealse Daraa linna lähistel. Paigas, kust senimaani kestev kodusõda 2011. aastal lahvatas, toimuvad just neil hetkedel järjekordsed õhurünnakud Al Assaadi režiimi poolt, mida tuulevaikses kivikõrbes kuradima jube kuulata on. Jordaania piirilinnad Ar Ramtha ja Irbid on põgenikest tulvil ning piirkonnas asub ka üüratu Zaatari põgenikelaager. Kaasajal on konflikti intensiivsus mõnevõrra leevenenud, avatud on taas piiriületus, kuid põgenike probleem on saanud ja jäänud Jordaania pigem uueks normaalsuseks. Positiivses vaates kohati siiski ka võimaluseks. 


Transnistria jõujooned

Suurte mängijate jõujoonte väänamisest vähem tummine pole ka järgmine – Transnistria küsimus. Separatistlik venemeelne Moldova regioon eraldus 90ndate algul peetud lühikese kodusõja tulemusel (mille vallandas Moldova poolt kirillitsa kasutamise ärakeelamise hirm kooliprogrammis) ning kogus kuulsust Euroopa suurima illegaalse relvaäri, aga ka narko- ja inimkaubanduse keskusena. Dnestri jõe äärne kitsas ja piklik moodustis peab end iseseisvaks riigiks, mille iseolemist pole tunnustanud isegi kõik küttearved senimaani kinnimaksnud Venemaa. Ukraina agressiooni vaates on Transnistria olulisus Moskva hunta jaoks kindlasti kasvanud (piirkonnas on tuhatkond vene rahuvalvajat), kuid reaalelus on piirkond üha enam kohandunud Euroopa majandusruumiga ning loodetavasti laheneb Transnistria küsimus Ukraina sõja kontekstis Moldovaga liitumise näol rahumeelselt lähitulevikus. Kuigi 2023. aastal Transnistriasse reisida pole ilmselt võimalik, on miniatuurne riba Dnestri idakaldal veider teemapark neile, kellele vajab tutvustamist Nõukogude liiduvabariikide olemus ja ajalugu. Pseudoriik kasutab Moldaavia NSV sümboolikat, toimetamas on kolhoosid ning KGB, au sees on Lenin ja Karl Marx. Oskuslikult Venemaa ja Euroopa Liidu ressursside vahel laveerides on regioonis teed paremas korras kui Ukrainas või Moldovas, kuid ei tohi unustada, et tänaseni kontrollib kodanike igapäevaelu võimekas julgeolekuaparaat. Meie loo fookuses olevad piirid ja sealne piiriületuse korraldus vajab aga siinkohal erilist tähelepanu. Et Moldova peab Transnistriat riigi osaks, ei tohi Moldovasse kunagi siseneda Transnistria kaudu, kuna sel juhul peetakse sisenejat illegaalseks piiriületajaks. Vaid Transnistriat külastada soovides Ukraina poolt sisenedes ja väljudes legaalseid probleeme pole, kui teie moraalsusele viitavad nii Ukraina kui hiljem ka Moldova piirivalvurid. Transnistria piiri kontrollivad ametnikud on samuti üllatunud, kui avastavad, et keset juulit Tiraspolit (Transnistria pealinn) külastavad automatkajad on sel aastal juba viiekümnendad välisturistid. Kuidas on olukord sõjaperioodil, pole kursis, kuid enne pöördelisi arenguid naaberriigis külalisi fašismis ja natsismis  ei süüdistatud, vaatamata 9. mai massiivsele meeldetuletamisele tänavapildis.

Kus siis piirid on mõttelised ning kas nad pigem eraldavad või liidavad? On õnn elada maal, kus piiride ületamiseks ei pea aeglustama sammu. Samas tajume ju teistsugust tunnet ületades kasvõi Pedeli jõesilda Valgas. Armastan sageli töistel põhjustel Valgas ööbimise asemel leida ulualus mõnes Valka kodumajutuses. Luban, et üllatus on teil kui majutajal mõlemapoolne! Küll aga tasub piirideta piiritust tajuda tahtes istuda näiteks piiritulba otsa Lapimaal, Rootsi, Norra ja Soome kolmnurgas, kus arusaam piiri definitsioonist millekski olematuks muundub. Narva imekaunil promenaadil lajatab argipäev taas otse lagipähe.

Lugu ilmus turismimessi TourEst2023 ajakirjas
(jaanuar 2023)