Eesti reisikorraldajad on lisanud oma „menüüsse“ ühe väikese, kuid looduslikult kauni ja ajaloo vaatenurgast olulise Balkanimaa – Montenegro. Kuigi piirkonna vastu varasemalt huvi tundnud reisisellid on pikemal Balkanituuril ehk ka sellesse ,Eestist üle kolme korra väiksemasse riiki läbisõidul sattunud, on pisikesel maalapil pakkuda vaatamist, kogemist ja enda proovilepanemist vähemalt kaheks nädalaks. Kehale ja vaimule meeldiv vahemerelik kliima on boonusena praktiliselt kogu suveperioodi jooksul tagatud.
Valdavalt reklaamib Montenegro end rannapuhkuse sihtkohana. See on ka igati asjakohane, kogu rannikuala on tihedalt kaetud teineteisele järgnevate tihedalt rahvastatud (ütleks julgelt lausa ülerahvastatud) väikeste kiviklibuste randadega. Merevesi on väga soe ja puuduvad suured lained, mis teinekord kuurortinaudingut eriti lastega reisides vähendada võivad. Kuna siinkirjutaja suurem asi rannalõvi ei ole, keskenduks mererannas vedelemise ajal selja taha jäävatesse mägedesse. Nende karmidest tumedatest olemistest ongi Mustade Mägede maa oma nime saanud. Kuigi olgem ausad, peale pikema programmiga päeva kas autos või matkarajal, on imeline tunne saata tööd rügavatele kolleegidele foto vees ligunevatest varvastest, päikesevarjust ja leemendavast karastusjoogipudelist.
Olgu selguse huvides ka mainitud, kes üldse on montenegrolased. Eraldi rahvusena on umbes poolt elanikkonda, kes end montenegrolasena määratlevad, raske tunnistada. Tegemist on Serbia (vahepeal ka Jugoslaavia) ääreala Tšernogooriaga, mis ajaloo keerdkäikude tõttu on pääsenud mõnestki Serbia emamaad tabanud okupatsioonist. Seeläbi on kasvanud ja teadlikult õhutatud piirkonna
 |
| Tee Kotorist Cetinjesse, 26 täispööret mööda mäekülge |
eraldiseismist, mis 2006.aasta juunis toimunud referendumil tipnes Montenegro iseseisvuse väljakuulutamisega. Noore riigi eraldumist pooldas napilt üle poole rahvahääletusel osalenutest ja selline lõhestumine on saatnud pisikese riigi poliitilisi valikuid sellest ajast saadik. See on tekitanud pea alati väga kirglikke protsesse olulistes küsimustes – Euroopa või Vene suund, Nato või Moskva, sõjas serblastega või nende vastu, kirillitsa või ladina tähestik? Tänaseni saadavad Montenegro poliitilist elu märksõnad nagu boikott, meeleavaldus, pisargaas, riigipööre, ühehääleline edu, reetmine ja eluaegne vanglakaristus. Õnneks on veel paarkümmend aastat tagasi paariaks kaldunud maffiariigist saanud tõsine kandidaat Euroopa Liidu liikmeks ning riik on aastaid ühepoolselt kasutanud valuutana eurot. Selle kasutuselevõtu ajalugu ja taust väärib omaette artiklit, aga kindlasti on huvilistele toimunu guugeldades leitav. 1990ndate aastate verised konfliktid kogu regioonis üldiselt säästsid Montenegrot, kuid seotuna Serbiaga ollakse pigem suhetes Läänega umbusklikud tänaseni. Samas sai Montenegrost suvel 2017 täieõiguslik NATO liige, mis taaskord tõi otsuse vastased tänavatele ja vägivald sai olulise otsuse tausta pärisosaks. Kirglikud inimesed armastavad omal perverssel moel tülitsemist ikka ja jälle.
 |
| Positelji küla Bosnias |
Maailma igavaim pealinn?
Peamised poliitilised protsessid ja sagedased väljaastumised leiavad aset riigi keskosas asuvas pealinnas Podgoricas. Podgorica asub lopsakas orus ning seda peetakse Euroopa kõige koledamaks ja igavamaks pealinnaks. Ilmselt võis selline „tunnustus“ olla asjakohane kümmekond aasta tagasi, kuid tänaseks on linnas tehtud korda hulgaliselt tõesti kohutavaid kortermajade mikrorajoone,rajatud moodne klassist ärikompleks, putitatud parke ning vaatamist väärib Pärnu vanalinna meenutav kvartal linna keskosas, kuhu pea igaõhtuselt saabub noorsugu värskemat moodi ja tehnoloogiat demonstreerima. Siiski, tuleb ausalt nentida, mitte midagi ei juhtu kui te Podgoricat oma reisi ajal ei külasta. Kui linna enim emotsioone tekitav elamus on tänavanimi Bratstva i Jedinstva (Vendlus ja ühtsus), siis olgem ausad, see on tõesti üsna igav koht. Pigem on linn ehk huvitav poliitikast lugupidavatele ränduritele, sest turvatarade rohkus valitsusasutuste ümber annab selge vihje kirglikkusest, millega tänavatel arvamust avaldatakse. Veekahur on valmis ja vaevalt sellega kuumalaines kannatavaid turiste jahutatakse.
 |
| Ostrogi klooster |
Keset päeva veidi veini võtta on jumalale igati meelepärane tegu
Montenegro nimi viitab mägedele. Tõesti, riik on mägine. GSP-lt esmalt otsavaatav linnulennult 40 kilomeetrine distants on tõenäoliselt vähemalt saja autosõidu kilomeetri kaugusel. Sellega tuleb arvestada, kui kaardilt kodutööd tehes huvipakkuvaid sihtkohti otsida. Vaatamata sellele tasub varuda piisavalt aega ja külastada mitmeid loodusparke, mida mägine maastik lahkesti pakub. Neist tuntuim, Durmitor, asub peamistest kuurortitest lõunas risti läbi riigi põhjas. Poolel teel tasub teha kohustuslik paus turistilõksuks peetavas Ostrogi kloostris. Tegemist on tõepoolest unikaalse, 17.sajandil kaljuseina rajatud Serbia õigeusku ülistava kloostriga, kus ka täna aktiivne usuelu käimas. Ostrogi klooster on üks peamisi maamärke, mida riigi turismiamet ja –asutused kujutada armastavad. Unikaalseks muudab kloostri peamiselt tema paiknemine kõrgel kaljuseinas, millest vaid fassaad on paista, kuid siseruumid on rajatud kaljusse. Kloostris eksponeeritakse selle rajaja ja pühategijaks peetava Hertsegoviina metropoliidi Vassili säilmeid, milliste juurde lookleb katkematu palverändurite rivi. Kloostri üks olulisemaid vaatamisväärsusi on selles kasvav viinapuu, mis loodusseaduste järgi kaljus kuidagi kasvada ei tohiks. Samuti saab pudelid täita püha veega, lakkuda kloostri uksepiita ning tunda end seeläbi igati sündsa ilmakodanikuna. Igaljuhul kogemata siseruumides kokkupõrgatud pühamehe olek ja aroom viitas selgele Jeesuse verega liialdamisele. Kell oli vaevu keskpäeva tiksunud.
 |
| Euroopa sügavaimat Tara kanjonit ületav sild |
Durmitor - Montenegro looduslik visiitkaart
Jätkates sõitu Durmitori mägede suunas ilmuvad need üpris järsku silmapiirile. Kuigi absoluutsed kõrgused jäävad alla 3000 meetri, on suhtelised kõrgused siiski silmadele arvestatavat naudingut pakkuvad. Kes on viibinud Kõrg-Tatrates Slovakkias, ei suuda seda dejavu tunnet kaua tagasi suruda. Ligi poolesajast üle kahekilomeetrisest mäest koosnev 400 km2 looduspark on kantud ka UNESCO soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja. Kliima Durmitoris on kümmekond kraadi jahedam kui rannikul, mis teeb piirkonnast nauditava keskkonna matkajatele. Vana-Euroopa parimate matkapiirkondade vääriliselt tähistatud matkaradade võrgustik pakub väljakutseid nii mitmepäevaseid kui päevaronimisi armastavatele seljakotifanaatikutele. Durmitori läbib kohustuslik
 |
| Durmitor |
Durmitori põhjapiiril asub üks Montenegro ikoonilisem vaatamisväärsus – Tara jõe kanjonit ületav sild. Kuigi tegemist ei ole just maailmanäinud inimeste jaoks mingi tohutu kõrgusega rajatisega, on see ligi 200m kitsast Tara kärestikujõest kõrgemal asuv ligi 400 meetrit pikka kaarjate löövidega sild tõesti muljetavaldav. Eriti hea vaate sillale saab selle kõrvale rajatud köiel korraliku kiirusega kulgeval nn ziplinel, mis viib teid turvaliselt kinnitatuna, kuid samas abitult vabana tunduvana vuhisedes üle kõrge kanjoni. Sõit on küll lühike, kuid ligi kilomeetrine adrenaliinilaks nõuab siiski paar korda ajudes eneseületamist, enne kui 20-eurone pilet lunastada on plaanis. Ärge mõelge liiga kaua, oht elamusest ilma jääda võib tunduda liiga reaalse valikuna. Mõningane hirm väärib küünlaid. Sarnaseid köiega üle kanjonite sõitmisi leiab Montenegrost veelgi, kuid just Tara kanjoni ületamine on üks pikemaid, kiiremaid ja elamus on kindlustatud kogu eluks. Vanusepiirangut silma ei hakanud, aga ilmselt keelab Euroopa Liit lastel „selle jama“ varsti ära.
Kohustuslikke "klotse"
Lisaks Durmitorile pakuvad Montenegros matkamise võimalusi veel neli, kuid veidi väiksemat rahvusparki. Puhkuseliste üks lemmikuid on kindlasti Budva kuurortist vaid tunnise autosõidu kaugusel olev Lovcen. Juba Lovcenisse ligipääs on elamust väärt. Ei saa just öelda, et Montenegros oleks sirgeid teid, aga eriti kõveraid on küll. Taaskord UNESCO pärandisse kuuluvast Kotori linnast viib samanimelise lahe kaldalt algav ning maailma kurvilisemate teede (kohati nimetatud ka kui maailma ohtlikemate teede nimistusse) edetabelisse mahtuv kitsas rada merepinnast pooleteise kilomeetri kõrgusele. Keeruka tee keerukamal lõigul on 26 ligi 180-kraadist pööret ning alalõpmata tuleb tagurada, et vastutulija mööda lasta. Samas, kes on sarnaseid teid elus ennegi sõitnud, ei kujuta Kotori Montenegro endise pealinna Cetinjega ühendav otsetee midagi ülearu üllatuslikku. Tee on asfalteeritud, kuigi kohati väga kitsaste võimalustega eksimiseks, kuid vägagi hästi sõidetav. Aega kulub omajagu, kuid enamus sellest ilmselt pildistamise peale. Vaade Kotori lahele, mida peetakse kogu Montenegro visiitkaardivaateks, on tõesti lummav. Kogu 40 kilomeetrist on just kaheksa sellised, mille tõttu on tee tähistustusega P1 kinnitatud maailma enim keerutavate teede esikümnesse. Samas sõidavad teel ka liinibussid, mistõttu julgen elamust soovitada kõigile, kes oma juhilube just ostnud ei ole. Lovceni pargi peamine vaatamisväärsus on prints Petar Petrović Njegoši mausoleum, mis asub uskumatult kaunist ja 360-kraadist vaadet pakkuva mäe tipus ja mille juurde viib pulssitappev trepp. Njegoš on montenegrolaste jaoks oluline riigijuht, kirjanik ja filosoof, kes valitses piirkonda 19.sajandi esimeses pooles. Mausoleumini võib matkata näiteks Kotorist kaks päeva või sõita autoga kahe tunniga parkimisplatsi, valiku las otsustavad reisiselli huvid.
 |
| Kataloogivaade Kotori lahele ja vanalinnale |
Mitmel korral mainitud Kotori linn liigitub valdkonda, kui sa pole käinud Kotoris, pole sa käinud Montenegros. Samas, sarnaseid armsaid kitsad vanalinnu leidub kogu regioonis, kuid olgu siis linnukese pärast sellest turistidest pungil nukuasulas käidud. Küll aga tasub pildistajate hordid seljataha jätta ja ronida linnamüüri tagant algavale lõputule taevatrepile, mis küll 300 kõrgusmeetrit ja umbes tund aega hiljem siiski otsa saab. Ning nüüd on teie kord pildistada, sest avanev vaade Kotori lahele on just see, mida montenegrolased oma reisiraamatute kaanefotoks armastavad soovitada. Lisaks fotoaparaadile on kohustuslik kaasa võtta piisavalt joogivett, et tasakaalustada põrgukuumuses kaduma läinud liitrid. Kuigi ronimine linnamüüril on populaarne, ei ole see siiski niivõrd ülerahvastatud kui all-linnas nähtu. Jõukohane ka mudilastele, kuigi jonnihoogude ületamiseks tuleb ilmselt motivatsioonikõnet eelmisel õhtul natukene harjutada.
Põnevad naabrid
Kuigi jutu fookuses on Montenegro, on suurepärane võimalus külastada ka naaberriike Bosnia ja
 |
| Mostar, Bosnia |
 |
| Ikooniline Mostari sild, Bosnia |
Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosnialasi on sunnitud elama risti-rästi ja usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Olgu siiski mainitud, et vaatamata ISIS-e hoiatusele Balkanimaid mitte unustada, ei ole kogu regioonis toimunud seni mitte ühtegi terroritegu. Haavad on liiga värsked, kuid uus ja mässumeelne põlvkond on sirgumas, kelle jaoks sõjakoledused muutuvad taas sõjaromantikaks ning rahvustunded keevaks kireks. Kahjuks näeb seda selgelt vaadates erinevate rahvaste teleprogramme – Srebrenica etniliste puhastuste veresaunade aastapäeval olid süüdlased Horvaatia, Bosnia või Serbia televisioonides alati erinevad. Poliitilist pinget ja ajaloo valu saab maha pesta näiteks Mostari lähistel Kravices, kus looduslike koskede kaskaadi all saab 40 kraadi käes nautida suisa jahedat jõevett. See jääb kenasti tagasiteele läbi arhaliste moslemikülade Bosnias ninaga Montenegro suunas. Õhtuks panete taas varbad juba Aadria merre ja avate jääkülma Nikcisko. Ettevaatust, angiin on seal enamlevinud tõbi turistide hulgas, mis eelpoolkirjeldatud hedonismi tulemusel võib kergelt nakkuda.