Toidublogi koertest, skorpionitest ja aurutatud hiina nuustikust

OÜ Meediapilt poolt toimetatud versioon on leitav siit: TourEst2019 messiajakiri

Ma pole küll suurem asi toidublogija või gurmaan, rahvusköökide asjatundjaks pidamisest rääkimata. Maitsemeelt peetakse reisimise juures siiski peaaegu sama oluliseks, kui nägemist või kuulmist. Selle väitega tuleb kindlasti nõustuda. Küll aga võib kaugemates maades ebapiisavate teadmiste, puuduliku keeleoskuse või lihtsalt ebaõnne tõttu sattuda toidusedelile väga kummalisi maitseid ning sündida ettearvamatuid olukordi. Neid ei tohi karta, sest olgem ausad, niisama oivaline kõhutäis jääb meelde oluliselt kehvemini kui hiljem naljaks keeratud äpardused. Samuti on mõnedel roogadel juures ajaloo või lausa kaasaja poliitika hõng. 

Kreeka salat

Valkjas kõhukile, albaania sibulad ja pannkook a'la balkan

Kui mõne piirkonna kohta üldistada, siis meeldivad mulle Korea ja Vahemere Euroopa poolsete riikide toidud. Neid peetakse ka väga tervislikeks, kuigi kuidas kreeklastele omane südaöine õhtusöök ohtra liha ja veiniga peaks seda olema? Tüünes õhtus pikaks venivas einestamises ohtra rohelisega võib see isegi nii olla. Kreeka restoranides on tunnine ooteaeg ilmselt tervisliku seedeprotsessi üks komponent. Muide, Lõuna-Aafrikas on selle karakteristiku keskmine näitaja ligi kaks tundi ja seda teadmata võib kõhukorin üsna hulluks minna, seetõttu tasub enne õhtusööki midagi suhu pista. Vastasel juhul ei saa sõbralikud teenindajad teie kergelt eskaleeruvast nurinast aru.  Vahemeremaades hämmastab mind alati üks imekspandav muster. Mistahes tühjas mägikülas, kus tsivilisatsioon tundub olevat keskpäevases kuumas kadunud, leidub alati üks mahajäetud tavern, mille köök külalist nähes kibekiirelt käivitub. Sarnast võib kogeda ka Balkanimaades, kus omapära lisab mõningane sõjahaavadest või lihtsalt raskest punaperioodist kaasatulnud teenindusvaegus. 

Balkanitel pannkooke tellides tasub olla ettevaatlik. Kuigi menüüraamatus võib olla suisa foto kena moosiribaga pannkoogist, siis tegelikult tähendab pannkook kohutavat vahukooretoru, mis on immutatud sulašokolaadi või mingi siirupilaadse tootega. Küsides selle kaloripommi ja suhkrulaksu talutavaks manustamiseks juurde klaasi piima, imestatakse selle soovi üle korduvalt. Soov täidetakse, kuid piim on soe! Selline lüpsisoe, mis on korralikult kuuma päikese käes temperatuuri lisaks kogunud. Maasikamoosiga kaunistatud pannkookide fotod on vaid vaatamiseks, sest selliseid ugrilikke variante tegelikult ju lõunamaal keegi ei söö. Piim toidukõrvasena on samuti vist vaid meie laiuskraadi veidrus. Pannkoogi karedast Kagu-Aasia versioonist tuleb juttu hiljem.

Kõhukelme supp-mögin tripe

Olen korduvalt proovinud pihta saada populaarse veise kõhukelme supi fenomenile. Seni edutult. Kuigi seda rooga valmistatakse ka lambast ja seast, on just veisest vaaritatud variant see kõige traditsioonilisem. Vaatamata ohtratele rohelistele komponentidele (sibul, seller, küüslauk, kurk, paprika) ja saiakuubikutele on tegemist üsna imala väljakutsega. Kuid ma ei jäta, sest kogu regioon ei saa ju eksida. Balkanitel skembici ja mujal tripe nime kandev roog on uhkusega pakutav Hispaaniast Kreekani, ühtegi maad vahele jätmata.

Siinkohal on paslik kiita vahemeremaade sibulaid, mida meie peres albaania sibulateks kutsutakse. Esmakordselt palju aastaid tagasi Vahemere äärde sattudes oli arusaamatu, miks eelroa eelroaks tuuakse lauda päts saia, pudel õli ja terve mugulsibul per nägu. Kaua ei tulnud hämmastusel domineerida lasta, mezede oivaline roll selgus kiiresti. Sibulate armastus on aga muutunud sõltuvushäireks. Mahlased ja vähese kangusega (meil on salatisibul ka krehvtisem) mugulaid saab süüa nagu õunu ning liharoogadel on rõngakuhjad olulisemad kui liha ise. Nii kipubki meie pere reisikohvris koduteele asudes suveniiride asemel olema paar võrku sibulaid ning ka vanavanemad on meie sõltuvuse leevendamiseks pidanud päikesereisidelt tulles reisipaunas sibulate märkimisväärse ruumalaga arvestama. Miks just albaania sibulad, ei mäleta, sest tegelikult sai armastus esimesest ampsust alguse pigem Horvaatias. Sama seletamatu on kartulipüreesupile antud põhja-korea supi nimi. Väidetavalt olin kunagi supi teinud nii vedela, et väikemees supikausi taga pidas põhjakorealaste toidukordi ka veidi rammusamaks.

Kimchi

Söö end draakoniks!

Põnevaid ja veelgi tervislikumaid väljakutseid pakub toidulaud Koreas. Kui meie kodudes tuleb salatisöömist lastele mingi meelehea eest maha müüa ja koolides korraldatakse porgandi tutvustamiseks lausa klassijuhatajatunnis ühisriivimisi, siis kaugel Ida-Aasias selliste väljakutsetega probleeme pole. Korea toidud on enamasti taimse olemisega, kuid ilmselt tuhandetes vormides liha ja mereandidega kombineerides muutub paljudes kausikestes lauale toodud „killuke siit, killuke sealt“ lauakatmismudel maitsekaks tervikuks. Koreas toitudes või toidust rääkides ei ole võimalik mööda hammustada hapendatud kapsasalatist ehk kimchist, millest on saanud omamoodi pehme relv kõige koreapärase tutvustamiseks globaalselt. Selle iidse hiinakapsast, küüslaugust, valgest redisest ja rohelisest sibulast ning piprasegust kokkuhapendatud salati tutvustamiseks ja uurimiseks on mõlemal pool 38ndat paralleeli (kahte Koread ühendav või pigem lahutav piir) olemas instituudid, uurimisasutused, kokakoolidest rääkimata. Öeldakse, et kimchi retsepte on nii palju, kui on Koreas perenaisi. Kimchi kuulub pea iga toidukorra kõrvale nagu meil leib. Olgem ausad, kimchiga esmatutvus võib olla traumeeriv. Esmalt üsna terav ja hapukas maitse ning paaripäevase manustamise järel ka tulitavaid draakonilaadseid elamusi pakkuvad tualetikülastused, kuid teisalt ülivõimas looduslik laks c-vitamiini, mis regulaarsel tarbimisel saab kasulikuks mõnuaineks. Eestist on head kimchit leida vaid paaris söögikohas pealinnas ning vaatamata pikemale iseharjutamisele ei ole autente tulemus end kerge kätte andma. Tallinna parim kimchi on saadaval Mööblimaja kandis Telliskivi tänaval juba varasest krooniajast külalisi üllatanud Arirani restoranis. Korrektne oleks nüüd pühendada pikem lõik nn. nõukogude korealaste panusele korea köögi arendamisel, kuid see väärib eraldi artiklit. Otsige üles Priit Kuuse sel teemal salvestatud suurepärane episood Köögikodanike saatesarjast, mis on üles võetud ühe Lasnamäe kortermaja esimesel korrusel tegutsevast pererestoranist Annön.

Pyongyangi külmad nuudlid

Kas külmad nuudlid ühendavad Korea?

Kuigi Korea köögis on sadu, kui mitte tuhandeid roogasid, siis olgu ära mainitud 2018. aasta aprilli lõpust poliitilise tähtsuse omandanud külm nuudlisupp naengmyeon ehk pyongyangi külmad nuudlid. Tõepoolest, tegemist on vürtsikas puljongis hulpiva kuhja klaasjate tumedate riisinuudlitega, mille sisse on hakitud kartul, pataat, kurk, korea pirn ja maitseained. Kindlasti on supis muna ning külmad loomalihalõigud. Vürtsika katte annab gotšugaru ehk punase tšilli ja teiste piparde segust valminud pasta. Naengmyeon on pärit tänase Põhja-Korea aladelt juba Joseoni dünastia ajastu algusest umbes 14 sajandist. Mõnikord meedias mainitud teadmine, et supp on külm, kuna põhjakorealastel pole köögis seda millegagi soojendada, lahterdub pigem vaenuliku propaganda valdkonda. 2018.aasta „Korea sula“ käigus selline retoorika enam pinnal ei uju ja nii pakkuski Kim Jong-un oma lõunanaabrist kolleegile Moon Jae-inile just kurikuulsaid pyongyangi külmi nuudleid. Küll aga on tõsi, et lõunakorealased armastavad samalaadset suppi süüa pigem kuumana. Erakordselt autentset ja imemaitsvat naengmyeoni saab maitsta ka teistes Aasia maades, kus tänaseni vaatamata sanktsioonidele on avatud kümneid Põhja-Korea restorane. Tuleb siiski meeles pidada, et iga suutäis

Põhja-Korea restoran Dandongis, Hiinas

läheb teadagi kelle kehakaalu ja tuumatorude arendamise hüvanguks ning personal asutuses on range kontrolli ja valve all. Inimlik ei ole neile siiski võõras, kuid tundlikel teemadel vestlust alustada ei ole viisakas. Elagem Koreade ühinemis- ja rahualgatustele kaasa läbi nende võrratute toitude. Poliitiliselt korrektsem on seda teha muidugi Lõuna-Koreas, kuid soovitan siiralt külastada ka Põhja-Korea söögikohti Hiinas, Vietnamis, Laoses ja teistes regiooni riikides. Valmis peab olema ootamatuks kutseks osaleda laval toimuvas kultuuriprogrammis, taluma hiinlastest külastajate ootamatult jämedat suhtumist korealannadest teenindajatesse ning äkilisse kurjusehoogu, mis võib personali tabada pildistamissoovi realiseerides. Poolkogemata selgasattunud Teadonggangi õlle logoga t-särk (Põhja-Korea tuntuim õllemark) sulatas kõik Hiinas, Dandongi linnas asunud kurikorealaste restoranide töötajate pilgud ning meeled ja maailma paariariigist eraldav jäämüür sulas hetkega. Toidudiplomaatia oli taas võitnud.

Koeraelu Koreas

Koread ja koerad lähevad kirjavigadena tihti vahetusse, kuid neil on siiski midagi ühist. Koerte kasvatamine toiduks on iidne korea tava, mis kaasajal on küll keelatud, kuid visa välja surema. Olen proovinud võimalust külastada mõnda koeraliha pakkuvat toidukohta mõlemas Koreas, kuid õnneks tulutult. Põhja-Koreas pahandas see võõrustajaid võtmes „kas sa arvad, et meil pole midagi muud enam süüa?“ ning lõunas leiti igapäevaselt põhjuseid sellise söögikoha külastamise edasilükkamiseks. Ausalt-öeldes selle kogemuse võrra vaesemaksjäämist väga sügavalt hinge ei võtagi. Lõuna-Koreas on koerad aina enam lemmikloomad ning Põhjas ei jagu neid isegi mitte selleks, rääkimata toiduna tarvitamiseks. Vastab tõele, et põhjakorealaste mõned konna- ja linnuliigid on peale 1990ndate näljahäda riigi territooriumilt sõna otseses mõttes lõplikult ära söödud.

Põhja-Hiina hommikusöök

Hiina piinad hommikusöögilauas

Hiinas on mitu köögikoolkonda. Samuti süüakse seal vist kõike, mis ei tapa. Toiduturud on võrratud maitsemuuseumid ja söögikohtade uputuses „vaevlevad“ isegi väiksemad asulad. Seetõttu taaskord eraldi raamatut nõudev Hiina toidumaailm terviklikult siia artiklisse ei mahu. Arusaamatu tava muu maitseka kõrval hommikusöögiks täiesti maitsetut manustada, väärib äramärkimist. Turistide teelt eemale jäävates paikades pakutav hommikusöök jättis kustumatu mulje. Kui seda pakuti üks kord, sai kogetu loetud ebaõnne hulka, kuid kui laualolev kordus juba kolmandat ja neljandat hommikut, ei jäänud mingit kahtlust – hiinlastel vähemalt riigi põhjaosas meeldib end hommikuti piinata nuustikuid süües. Vetikad, siniseks keedetud muna, soolatu riisisupi vedelik ning aurutatud jahupärmikäkk mantou, mis suulakke ja hammaste külge kleepub. Einestades kütmata ühiselamu köögiblokis, võttis kogu keha sisse vaprusevärinad, mida ainsa sooja toiduna käsitletav riisisupi jääkvesi enam üles ei soojendanud. Mis asi see kohv veel on, jooge vett! Guugeldades „chinese breakfast“ midagi taolist igaljuhul pildiotsingust ei avane, seega on lootust, et üüratul territooriumil süüakse hommikuti ka midagi maitsvamat. 

Aasia tulevikutoit?

Kõik, mis ei tapa, teeb kõhu täis

Alternatiiviks on muidugi nn.tuumanuudlid, millest toitub kogu Aasia vist mitu korda päevas ning mis ilmselt lähima dekaadi jooksul söövad kõik rahvusköögid Indiast Koreani lihtsalt välja. Joogiautomaatidele lisaks on kogu regioon kaetud kuumavee omadega, mis on oluliseks dehüdreeritud makaronimassi elustavaks komponendiks. Kas hiinlaste luud-kondid edaspidi maa-all naturaalses tempos lagunevad, selles tuleb taolist pooltoodete massmanustamist vaadates küll siiralt kahelda. Tuumatemaatika ja toit kohtuvad teravalt Ukrainas, Tšernobolis. Päris mõistusevastane on süüa komplekslõunat õhkulennanud reaktori kõrval sööklas, vaatega suurima inimtekkelise tuumakatastroofi lätetele. Soovitan päevatuuridel selles nukras paigas kõigil huvilistel ära käia ning teadvustada inimliku lolluse ja lohakuse ohtlikkust. Lõunasöök tsooni tuleb siiski kaugemalt, seega head ja turvalist isu! Tuumanuudlitel pole uraaniisotoopidega muidugi mingit seost. Kokkuvõttes tuleb siiski mainida, et

Hiinas reisimisel on toiduelamused garanteeritud ja valdavalt positiivses võtmes. Söögikohti on riigis palju ning toitumine sama oluline kui hingamine. Elamuse saamiseks soovitan külastada mõnda eksootilisemat toiduturgu, kus pakutakse Hiinagi mõõtkavas kummalisi suupisteid. Nii näiteks võib värvikatelt lettidelt leida kõikvõimalikke küpsetatud linde, loomade sise- ja suguorganeid, aga ka veel jalgusiputavaid prussakaid ja skorpione. Enamasti on tegemist maitseka õllekõrvasega, kuigi Hiina õlled tulevad

Wangfujingi toiduturg Pekingis

vaatamata erinevatele purgikujundustele vist ühest samast vaadist, kuhu on märkimisväärne kogus vihmavett sisse sadanud. Hiina lauakommetest tasub mainida, aga ka ise järeleproovida näiteks kõva matsutamine. Uskuge või mitte, aga toidu maitse tuleb tõesti nii paremini esile. Millist boonust annab supi häälekas luristamine või endast prügimäena mõjuv mahajääv toidulaud, ei ole suutnud lahti mõtestada, kuid sellega harjub kiiresti.

Mida Kagu-Aasias ei sööda?

Maitsva õllega huvitavate toitude kõrval saab arvestada Kagu-Aasias. Vietnamis, kus süüakse erinevalt hiinlastest ka seda, mis ilmselt tapab, on õlle hind maailma odavaim ja kiidulaul sotsialistlikule riigikorrale läbi vahuprisma igati õigustatud. Lisaks vedelale humalale on Vietnamis seni ületamatuks jäänud kohvinaudingud (ka automaadist ostetu maitseb imeliselt!) ning tänavasupiks kutsutud pho. Pho supp koosneb valdalt nuudlitest, erinevatest

Pho supp

liharibadest, vürtsidest ning rohelisest. Supi seest võib välja õngitseda sibulaid,tšillit, laimi ja idusid. Süüakse pulkadega sealt tahkeid osiseid välja sikutades. Keset kõrvetavat kuuma tulist suppi luristades kukub osa soolasid otsaesiselt kaussi tagasi, aga ei hullu. Veel kõrvetavam on väljakutse justnimelt väljakutsetele keskendunud tänavarestoranides, kus pakutavaid aurutatud kitsemunandeid, skorpione, hiidprussakaid ja krokodilli tuleb ise laual sadu kraade genereeriva portatiivse grilli peal keerutada. Leemendavas õllepudelis peituv rüübe leevendab vaid teoreetiliselt, kuid maitseelamus on kannatusi väärt. Nii nagu sarnases kliimas Kambodža pealinnas Phnom Penhis pakutav sipelgasalat, mis oma hapus mahlasuses on vaatamata ebasündsale väljanägemisele meeldiv üllatus. Lõik algas heietustega õllest. Külastades Laose Rahvademokraatlikku Vabariiki ei saa sellest üle ega ümber. Laose vist ainus (või siis domineeriv) õlletehas ja selle toodetav Beerlao on vallutanud kogu riigi. Nii liiklusmärkidelt,

Vietnami maitseid

muuseumide siltidelt, monumentide tutvustustustelt aga ka sakraalehitiste seintelt on leitav kollakasroheline logo, mis saadab selles erilise auruaga riigis kulgejat igapäevaselt. Kõik Laose poodide ja söögikohtade, kuid ka remonditöökodade, pesumajade, koopikakeskuste või internetikohvikute sissepääsud on palistatud kollastest Beerlao kastidest. Kulinaarne eripära? Võib-olla sellepärast ei jäänudki Laose köögist suurt midagi peale meie verivorsti meenutava, kuid oluliselt vürtsikama härjavorsti ja kleepuva riisi, meelde. Siiski siiski, neid manustades imekaunis Luang Prabangis Mekongi vaikse voolamise taustal on elu lõpuni meeldejääv kogemus.

Kui soolestik töötab tagurpidi

Reisides Aasias tuleb valmis olla ligi kolmandikke turiste kimbutava tüütusega – eriomase kõhulahtisusega, mis ei ole niisama kerge tervisehäire. Iseseisvaid harjutusi saab teha ilmselt ka lähemal, näiteks Egiptuses. Sageli on Aasia soodsamates öömajades omalaadne arusaam tekkidest.

Toidutänav Laoses

Neid lihtsalt pole või on asemikuks lina. Kui öösel tekivad kerged värinad, siis tasub loota, et toas on lihtsalt jahe. Sageli aga nii lihtsalt ei pääse ning edasine võib tõsiselt häirida reisiplaane või tekitada tahtmatuid kontake olematute kohalike meditsiiniasutustega. Siinkirjutaja on saanud neid naudinguid tunda märkimisväärsel määral vähemalt neljal korral, kusjuures algpõhjus on alati jäänud teadmata. Toidulaual on alati eelistatud läbiküpsetatud liha, toiduturgudel söömine on pigem erand kui reegel ning puuviljad loputatud kraaniveega. Söögi alla, kasvõi varahommikul, on võetud profülaktiline doos eesti piiritust ning näritud piparakaunu määral, mida magu heaks ei kiida. Siiras soovitus on koduste söetablettide või loperamiididega aega mitte kulutada, vaid siirduda kohalikku apteeki. Kui keeleoskus farmatseudil kasin, esitage kehakeelne etüüd probleemi olemusest. Enamasti lööb empaatiavõimalisel apteekril lamp põlema ja samal päeval juba mitmes kapriissete torudega välismaalane saab abi kohalikke baktereid tapvate ravimite näol. Kuigi Aasias on antibiootikumid vabamüügis, on võimalik siiski valida leebemaid ja just kohalikku mikrofloorat tundvaid ravimeid. Uskuge, tavaliselt väga kõrge

Laose rahvusroog - härjavorst

palaviku ja sisikonda täielikult veeldava võimega taud on äärmiselt kurnav, kuid siiski tavaliselt päeva-paariga mööduv. Nii oli võimalus juba teisel põdemispäeval võtta ette päevane tuur näiteks Angkor Wati kompleksi, kuigi tuk-tuki mehele sai olukorra erakorralisus ning võimalikke äkkpidurdusi nõudvad episoodid ette äraseletatud. Tema jaoks need soovid midagi erilist vist ei kujutanud ja õnneks midagi nii ekstreemset ka ei sündinud. Khmeeride kuningriigi võimsus ja hiilgus ning Lara Crofti radadel seiklemine tervendasid kiiresti. Siinkohal on paras hetk ära seletada artikli alguses mainitud karvaste pannkookide olemus. Kui midagi sees ei seisa, tekib siiski vajadus energia järele, mida liitrite kaupa veekaanimine pakkuda ei suuda. Hotellisöökla menüüst leitud pannkoogid moosiga kõlasid vaatamata pikka menüüd sirvides ainsa isutava lahendusena. Niigi lõhkikuivanud keha ja suu said tõelise šoki üllatuseks, kui lauda toodi absoluutselt rasvavabalt üle praetud väikesed käkid, mis välispinnalt meenutasid kiivikoort ja umbes sama ladusalt need ka kurku kinni jäid. Tuli naasta küpsiste juurde. Kõhuhädade korral tasub jääda paikseks, omada varupäevi ja saada suuremast kriisist üle. Kulgemised ülekuumenenud liinibusside, taksode või jõepaatidega võivad hädas reisisellile olla ebameeldivaks väljakutseks ning loo fookuses olev toit ei tule mingil moel meelele. Kogenumad reisisellid on kohanud ka mobiilsete kergendusasutuste ustel palvet „tualetis mitte sittuda!“ või avastanud liinibussi peldikus, et selle ventilatsioonisüsteem on avatud otse salongi või pole loputuskastis kunagi vett olnud.

Momode valmistamine matkaköögis

Indiat peetakse räpaseks, kuid artikli autoril seal probleeme esinenud ei ole. Pigem sõid telgi ukse taha jäetud toidu ära hundid ning mägede kõrgusest tingitud nõrkus kaotas igasuguse isu, kuid kõht jäi terveks. Mägirahvastel ärge laske teha liharoogasid, sest valdavalt nad ise liha ei tarbi ning turisti rõõmuks segatakse maitsva kohaliku roa sisse mingi kohutav lihakonserv, mis peaks elama üle ka tuumasõja. Paar nädalat peab taimetoidul vastu veendunuim karnivoor. Kindlasti tasub leida söögikoht, kus viitsitakse valmistada momosid, mida meie võiks üldistatult pelmeenideks nimetada. Budistlikust maailmamõtestamisest kantuna on need küll enamasti taimse täidisega, kuid maitseainetest küllastunud puljong muudab väiksed jahuplönnid hõrgutisteks. Momode valmistamine on aeganõudev, omamoodi rituaalne, aga tulemus väärib pingutust. Madala India köök on minu jaoks arusaamatu. Kaua võib riisile valada peale üsna ühesuguse maitsega karrit ja seda veel nädal hiljem nautida? Seetõttu jääb India köögi käsitlemine siinkohal katki.

Jordaania kokad

Lähis-ida - poliittoidu kasvulava ajaloo ja vaidluste kastmes

Gloobust edasi lääne suunda keerutades jõuame Araabia maailma. Ei saa salata, mulle meeldib selle kandi suhtumine toitu kuidagi eriliselt. Tänavatoitlustus seguneb sujuvalt kolme söögikorraga päevas ning kange kohv, värskete mahlade ja suhkrusiirupi pressimised otse tänavail on ainuomast vibratsiooni pakkuv kogemus. Olgem ausad, ülearu laialdane Lähis-ida kööki moodustavate roogade ja toiduainete valik ei ole ja paari nädala jooksul tekib hakklihakastme isu kindlasti, kuid süvenege sama nimega toitude erinevatesse maitsetesse. Valdavalt koosneb toidukord hummusest, mõnest muust sarnasest baklazaani möginast, õhukeset nisuleivast, oakastmest, riisist ja kana või lambalihast. Kuid variatsioonid nende baasainete kombinatsioonist on lõputud. Hinnatud on ka roheline kraam, kuid siinkirjutaja hinnangul armastavad sealse kandi kokad neid kahetsusväärsel kombel toitude sees pigem küpsetada kui

värskena serveerida. Erandiks on salat tabboulleh, kuhu hakitakse kokku erinevaid rohelisi taimi ja  tomateid. Salati kannab erinevates riikides erinevaid nimesid ning võib varieeruda komponentides. Ühine on kindlasti oliiviõli ja seesamiseemnete kasutamine. Ahjaa, falafelipallidest on juba üsna kõrini, kuid neid võiks nimetada araabia kimchiks, mis ei puudu ühegi söögikorra kõrvalt. Mereäärsetes piirkondades tasub maitsta kalatooteid, mis rannikust kaugemal ei olegi nii kergesti leitavad – hinnatakse värsket ja külmutatu ei tule kõne alla. 

Sõda läbi kohvikuakna

Lähis-idas söömine ongi meelde jäänud läbi poliitika. Nii näiteks muutus Iisraelis, Tel-Avivis omamoodi lemmikeinelaks üks väike tänavakohvik, kus pakutav koosnes vaid üksikutest roogadest, kuid äsja samal tänaval toiminud hukkunutega terroriakti tõttu muutis seljaga tänavapoole einestamise turvaliseks hambunirelvastatud politseinike hulk, kes samas söögikohas katkematult roteerudes toituda armastasid. Samamoodi tahtis ülimaitsev tomati- ja munaroog shakshouka taldrikus ära jahtuda, kui kuulata venelanna peetud restoranis Tel Avivis Gazast lähtunud terroriorganisatsiooni Hamas raketirünnakutest linnale. „Vilinat

Vaade kohvikust Süüria sõjatandrile

kuuldes viskasime laua alla või seina äärde pikali. Kui raketitõrjesüsteemid merevaatega kohviku lähedal lahe kohal olid kurjad torud kahjutuks teinud, sõid külastajad edasi. Üldse olime siis väga populaarsed, sest külastajatele meeldis vaadata merel kahjutukstehtavaid rakette söögi kõrvale“. Iisraeli poolt okupeeritud Süüria aladel Golani kõrgendikel ei lähe aga ükski toit alla, kui mäe otsas silme all on nähtav kaasaegsest Süüria kodusõjast räsitud alad – purustatud külad, hävitatud teed. Merom Golani mäe otsas asuvast kohvikust Coffee Annan on nähtud sürreaalset vaatepilti, kui nagu peopesal asuval lagendikul süüriapoolsel alal peetakse reaalset sõjategevust. Jääks ju pirukas kurku kinni või kohv jahtuma? Tänaseks on kuum konflikt sellel alal lakanud ja alad ootavad ülesehitust.

Lambalihavaagen mansaf

Kuigi Iisraeli ja araabia naabrite vahel valitseb leppimatu vaen, on nende söögilauad väga sarnased. Kuigi toitude päritolu võib tekitada kirglikke vaidlusi nagu ka Jeruusalemma kuuluvus, siis on selge, et Marokost ja Tuneesiast alates kuni Iraagi ja Pakistanini korduvad mitmed road sadades variatsioonides. Jordaania pealinnas Ammanis on maailmakuulus restoran, tegelikult üsna keskpärase interjööriga igapäevasöögikoht Al-Quds (Jeruusalemma nimi moslemimaailma jaoks), mis julgeb mõnda fundamentaalselt araabiapärast toitu menüüsse kirjutada isegi heebrea väljenditega. Jeruusalemma kuuluvuse teadvustamine toimub visuaalsel viisil muidugi enamikes Jordaania, aga muidugi Palestiina söögikohtades.  Kindlasti tasub proovida lambalihaga

Juustukook kanafa

riisi ehk mansaffi, juua beduiinidega teed ning teha suu magusaks siirupise juustukoogi, kanafaga. Viimane on näiteks Jordaanias niivõrd oluline, et aastakümnete pikkuste kogemusega kanafale spetsialiseerunud toidukohtades looklevad igapäevaselt hiidpikad järjekorrad. Meenub lapsepõlvest, et eks sai Harjumäelgi vahvlijäätise sabas kümneid minuteid magusat õndsust oodates selle asemel, et Szolnoki poest kohe lääge kollane koolijäätis haarata. Araabia riikides on söömine hingamisega võrdustatud ja kulinaarseid turistilõkse leida keeruline. Pigem on ühtlaselt palju kohalike söögikohti, mis muudab autentse elamuse saamise võrdlemisi lihtsaks. Mida hõredama asustusega paik, seda enam tuntakse siirast rõõmu igast külalisest ning toidulaud täitub hea ja paremaga enneolematutes kogustes, mille eest hiljem kassaluugil juures ei küsita sisuliselt midagi. Naeratus ja hea sõna on sealkandis kõvad valuutad.

Hõrgutis

Parima toiduelamise saamiseks piisab muidugi vähesest. Peale 11-tunnist mägimatkapäeva võib kanakonservi ja punase unclebensi kastmega keedumakaron ikka pagana maitsev olla. Rääkimata aegajalt vanakooli retroburgerist kapsasalati ja majoneesikastmega mõnes Tallinna trollipeatuses.