Piiri peal

Mõned koguvad reisidelt külmkapimagneteid, teised kohalikku käsitööd ning kolmandad naudivad kulinaarseid kogemusi. Igasugune reisimine peab pakkuma elamusi, kuid isegi erilise kodutööta tulevad uued teadmised boonusena ise kaasa. Mina kogun piire. Mitte just liiga kirglikult, kuid mistahes reisi planeerides vaatan miskipärast alati erilise tähelepanuga, kes on sihtriigi naabrid ning milliseid tavasid, kombeid ja päevapoliitilisi tõmblusi gloobusele tõmmatud eraldusjooned ühendavad või eraldavad.

Mis on müüri taga?

Eriline suhe ja huvi müüride taha piiluda sai alguse eelmise sajandi mastaapseimast eraldusjoonest ehk Raudsest Eesriidest, mille hoomatavaim, kuid samas nõukogude  varateismelise ajus segadusttekitavaim väljendus oli Berliini müür. Sattusin 1989 .aastal loetud nädalad enne müüri langemist kuni viimaste hingetõmmeteni repressiivselt funktsioneerivas Ida-Saksamaal (ametlikult Saksa Demokraatlik Vabariik) pioneerilaagrisse ning külastus Brandenburgi väravate juurde põhjustas pöördumatu reaktsiooni – mis on Müüri taga? Omamoodi olid õli tulle valanud ka suvised koolivaheajad Soome televisiooni levialasse jäänud Murastes. Olgem ausad, kõige põrutavamad olid ju ekraanilt nähtud reklaamipausid, milliste kulinaarne sisu igaveseks maitsmatuks tundus jääma. Eks see esimene banaan 80ndate lõpus oligi tegelikult pettumus. Igal juhul on Berliin minu jaoks tänaseni väga tähtis linn, kus lähiajalugu mõtestamiseks pakkuv materjal vist iial ei ammendu ning vaatamata asetsemisele keset Saksamaad, piiritemaatikat oi kui palju on.

Korea lõiketraat

Pean muidugi tunnistama, et minu piiride kollektsioonis enamik eksponaate eelkõige eraldavad, kui liidavad. Loost positiivse üldmulje saamiseks vaatame inimlikust vaatenurgast masendavamad näited ära kohe alguses. Minu jaoks on piiridest pikalt huvitudes ekstreemsemad näited kahe Korea ning Iisraeli ümber keritud „lõiketraat”. Mõlema eesmärk on nõeluda kinni vähimgi võimalus piiriüleseks suhtluseks ning selles ollakse olnud kahetsusväärselt edukad. Põhja- ja Lõuna-Koread eraldav nn. demilitariseeritud tsoon (napakamat nime maailma suurimale miiniväljale ning elektriaedade taristule annab panna!) on 250 km pikkune ning 4 km laiune eraldusriba Kollasest merest Jaapani mereni, mida asjatult ei nimetada kaasaja kõige läbimatumaks. Tiitlit kannab rajatis õigustatult. Olles külastanud tsooni mõlemalt poolelt, tajud õhusolevat pinget ja tiinet vihkamist isegi imekaunil kevadpäeval. Viimaseks külma sõja eraldusjooneks peetaval piiril on ideoloogiline võitlus kestnud katkematu innukusega juba seitse aastakümmet. Kui Põhja-Korea poolel tuleb külastajal kuulata loenguid müüri vajalikkusest imperialismi eemalehoidmise vaates, pole olukord palju parem ka Lõuna-Korea hallataval alal. 1945.aastal kunstliku poolsaare jagamise ajalugu on piiritsoonis näinud absurdi liigituvaid episoode. Mõlemale poolele külvatud miljonid maamiinid on põhjustanud sageli iseeneslikke plahvatusi, mis tingivad  vastastikused tulevahetused ja süüdistused. Aeg-ajalt käivituvad nn valjuhääldite lahingud, kui mõlemad pooled võimsatest ruuporitest kuude kaupa ideoloogilist sõnumit muusika või sõnalise vormi abil edastavad. Näiteks on Lõuna-Korea mänginud Põhjas lausa sunnitööle saatmisega karistatavat K-poppi ning pidanud pikki loenguid toidu üleküllusest Lõuna-Koreas. Õhupallidega on Põhja-Koreasse läkitatud erootilise sisuga lendlehti piirivalvuritele põgenemise lisamotivatsiooni tekitamiseks. Piiritsooni alt on kaasajaks avastatud neli põhjakorealaste poolt kaevatud tunnelit, millest oleks võimalik kümnete tuhandete sõdurite kiire infiltratsioon. Avastatud tunnelid (põgenikelt on infot veel kuue avastamata tunneli kohta) on tänaseks saanud turismiatraktsiooniks, kus maa all saab tõepoolest liikuda kuni Põhja-Korea piirini. Kuigi omavaheliste suhete rahunemise perioodidel on olnud mitmeid algatusi kahe Korea liitmiseks, ei ole seda sündinud ning siinkirjutaja arvates sündima ei saagi. Erimeelsused ning regionaalsete geopoliitiliste mängijate huvid panustavad endiselt Koreade eraldusse. Katseid heanaaberlikke suhteid luua märgistavad Lõuna-Korea poolel moodsad, kuid kasutuseta raudteeterminalid ja piiriületuseks loodud taristu. Põhja-Korea poolel potjomkinluse musternäidised uhkete (Põhja-Korea standardi järgi) näidisasulate ja viljakate põldude näol, kus kindla graafiku järgi näitlejaid vastaspoole binoklitest sotsialistliku elukorralduse edukuse tõestamiseks vaadata pakutakse. Asulates puuduvad hoonetel samas kohati aknaklaasid. Olgu veel piirirajatiste rajatise tiitli õigustamiseks mainitud, et sedakaudu on Lõuna-Koreasse põgenenud üksikud piirivalvurid ning ehk kurioosseim on lugu, kus Põhja-Korea endine teivashüppaja kõik elektriaiad mõlemal pool teibaga ületas ning loetud kuud hiljem samal meetodil, ilmselt spioonitöö väljakutsed edukalt täitnuna, kodumaale naases. Lõuna-Korea piirivalve jaoks oli tegemist siiski masendava lati alt minekuga. Kaasajal on Lõuna-Koreast võimalik Põhja poole kiigata mitmelt platvormilt, külastada tara äärde loodud ja ülikontrollitud matkaradu ning kindlasti soovitan eelpoolmainitud infiltreerumistunnelite külastamist. Põhja-Korea on turismile olnud suletud koroonapandeemia alguspäevist ning avanemist tuleb oodata veel kaua, koroonasuletusest on saanud noore türanni partner vahepeal lappama kiskunud politseiriigi taastamisel.

Turistina tundlikus regioonis

Kui püsida veel veidi Koreas, saab samalaadse tugeva kogemuse kulgedes Hiina ja Põhja-Korea piiridel, mis kahjuks koroonapandeemia tõttu taaskord võimatu on. Liiga hästi Hiina võimud turistile tundlikus regioonis siiski ei vaata ning dokumentide või klõpsitud fotode ettenäitamiseks tuleb alati valmis olla, nagu ka vastates ülisõbraliku ja muidu vaid mandarinikeelses piirkonnas ladusat inglise keelt kõneleva julgeolekutöötaja meie päevakava puudutavatele küsimustele. Piiril toimuv on sageli seotud illegaalse kaubavahetusega ning Hiina hoidub oma kuvandi kahjustamisest kiivalt. Marsruudile jääb  palju kaunist loodust, aga palju ka musta masendust. Kahe riigi piir läbib Changbaishani looduspargis kõigi korealaste jaoks püha Paektu vulkaani ning loetud aastad tagasi oli selle külastamine Hiina poolelt, aga ka Põhja-Koreast, igati võimalik. Korealaste jaoks on tegemist rahvuse sünnipaigaga, mistõttu näeb hiinapoolsetel matkaradadel palju just lõunakorealasi, kelle jaoks kohaliku „munamäe” külastamine vaid niiviisi võimalik on. Põhja-Korea poolsel osal on retoorika muidugi midagi muud – mäe jalamil on väidetavalt sündinud keskmine kallis liider Kim Jong-il ning tema auks olla taevasse lausa uus täht tekkinud. Ega faktid saa head lugu rikkuda. Tegelikult sündis ekstravagantne, kuid julm veidrik aasta varem ja hoopis Venemaal. 

Liikudes ligi 1500 km pikkusel piiril edasi, võib Yalu jõega eraldatud riikide hiinapoolsetes piirilinnades tajuda tugevalt läbipõimunud kogukondi. Regioonis töötab kümneid tuhandeid põhjakorealasi, kel tuleb teenitud palgast oluline osa saata küll partei hüvanguks kodumaale, kuid töö Hiinas on siiski tulus ning ahvatlev võimalus, kuhu pääsevad vähesed. Korea näljahäda tipul 1998. aastal hinnati Korea põgenike arvuks regioonis veerand miljonit. Linnades, nagu Jilin ja Dandong, on korealaste kohalolu tuntav kaubanduspindade ja söögikohtade rohkuse tõttu. Söömine Põhja-Korea taustaga restoranis on omamoodi põnev kogemus, kuid hoidke kuklas teadmist – iga teie suutäis aitab ka niigi kogukal Kim Jong-unil veelgi kehakaalu koguda. Äkki hoopis maailmaparandav väljakutse?

Palestiina ja Iisrael

Järgmine füüsilise pinge tajumist pakkuv on piiritemaatika, mis seotud kõigi konfliktide ema, Palestiina ja Iisraeli vastasseisuga. Vaatamata üle keskmise huvile pole ma kunagi mõistnud, miks meist nii kaugel toimuv puudutab eestlasi nii kirglikult? Erakordselt palju halle toone haarav olukord on meie jaoks niivõrd must-valge. Äkki just sellel must-valgel teljel enese määratlemine ongi kirglikkuse tuum, kuid soovitan Iisraeli reisimisel kindlasti külastada ka Palestiina alasid. Eelnev kodutöö ning eelarvamuste mahasurumine on kohustuslikud. 

Suur pilt või väikesed killud

Iisrael on edukas projekt ning modernne maailmariik, kuid tuleb mõista ka sadu aastaid kestnud olukorra äkilisest muutmisest tingitud vastulööke ja reaktsioone, mida moodsa Iisraeli loomislugu endas kätkeb. Igapäevaelus tajub Iisraeli külastaja äärmist militariseeritust märksa enam kui kohalik, kuid riigi püsimiseks tehtavates pingutustes ei kahtle kohalikest keegi. Palestiina alade külastamine on vajalik suure pildi tajumiseks, sest märke Iisraeli jõulisest enesekehtestamisest isegi ei varjata. Vaatamata rahvusvaheliste reeglite heakskiitmisest on Iisrael jõudsalt läbiviimas inimkatset alade okupeerimiseks ning uudistest tuttavad stampväljendid nagu „juudiasunduste laienemine” või „okupeeritud Jordani jõe läänekallas” kätkevad endis kohati ebainimlikke meetmeid ning kannatusi, kuid kahjuks ka vastureaktsiooni, millele Iisrael vastab harjumuspäraselt mitmekordselt. Ei saa just öelda, et Iisrael oleks üliturvaline. Siinkirjutajagi on sattunud just turistide vastu suunatud pussitamisepisoodi keskele moodsal Tel Avivi peatänaval õhtustades, kuid maailmas toimuva mõtestamiseks mistahes teljel on Iisrael siiski oluline reisisiht. Lisaks Läänekaldal käimisele tasub kindlasti seista Gaza sektori betoonaia juures ning juurelda väljendi „maailma suurim vangla” üle. 

Pinged põrkuvad

Uudistega Lähis-Idast kõlab vähemalt siinkirjutaja peas läbi legendaarse Aarne Rannamäe hääle ka väljend „Golani kõrgendikud”. Piiblilugudest tuntud püha maad külastades saab koheselt selgeks, miks Süürialt vallutatud kõrgendik Iisraelile niivõrd oluline on. Järvamaa suurust ala läbib mitu väga hea kattega maanteed ning kulgeda saab Süüria piiritara ääres ning ajaloo ja poliitika mõtestamisest pole pääsu. 

Reisisin Golanis ajal, kui selle Süüria-poolset nurka kontrollis ISIS-e rakuke Al Nusra Front, samas, kui lõiketraadist tara Iisraeli-poolsel alal einestasid inimesed kauneid vaateid pakkuvates kohvikutes. Kaunid vaated on siiski liialdus, Süürias toimuva jäljed on kui peopesal. Ekstreemsematel juhtudel on kohvikukülastajad pidanud jälgima Süüria armee õhurünnakuid mässuliste ning Al 

Nusra positsioonidele ning Süüria laskemoon on eksinud ka tänase Iisraeli kontrollitavatele Golani aladele. Terroristid, aga ka Al Assadi armee on suutnud ÜRO rahuvalvajad sundida teatud distantsile piirist ning siniseid kiivreid kandvaid tegelasi näeb ohtralt. Et piirikogemus korraliku punkti saaks, tasub tagasitee valida Liibanoni piiridel, kus pinged samuti teatud sagedusega kerkivad, kuid viimastest tulevahetustest Hezbollaga on möödas aastaid. Seda kummalisem on suusatada Süüria, Iisraeli ja Liibanoni piiride kokkupuutepunktis moodsas Mount Hermoni suusakeskuses. Sarnast tajuhäiret olen kogenud ka pingetest tulvil Himaalajas, India ja Pakistani piiril, kus mägimatkamine ja kultuurireisid piirkonna tuludesse olulise panuse annavad. Pakistani poolel käinud küll pole, kuid teadaolevalt on turism sealgi sama oluline nagu India poolel väikeseks Tiibetiks kutsutavas Ladakhis. Peab mainima, et regioon mõõdab turistide arvukust pigem kümnetes tuhandetes, mitte miljonites ning oma roll selles on kindlasti tunnetuses piirkonna turvalisuse küsimuses. Militaarsus jääb mälupilti tugevalt pidama, fotoaparaadiga pole kohati midagi teha. 

Jordaania, Süüria ja Iisrael

Vaid aastakese hiljem on antud püssirohust lõhnavat piirkonda nuusutada veel ühe Süüria sõjast tugevalt puudutatud riigi territooriumilt. Golanile keriva maantee alguspunktis saavad kokku Jordaania, Süüria ja Iisraeli piirid. Just Jordaania on enim Süüria põgenikke majutav riik, mis omaenesegi hakkamasaamisega pigem kimpus on. Seda sügavam on taju, mis vaatab vastu muidu Petra varemete, Wadi Rumi kõrbemaastike ja pealinn Ammani vaadetega end turismile pakkuval ülisõbralikul maal, seistes piirijoonel Süüriaga sealse Daraa linna lähistel. Paigas, kust senimaani kestev kodusõda 2011. aastal lahvatas, toimuvad just neil hetkedel järjekordsed õhurünnakud Al Assaadi režiimi poolt, mida tuulevaikses kivikõrbes kuradima jube kuulata on. Jordaania piirilinnad Ar Ramtha ja Irbid on põgenikest tulvil ning piirkonnas asub ka üüratu Zaatari põgenikelaager. Kaasajal on konflikti intensiivsus mõnevõrra leevenenud, avatud on taas piiriületus, kuid põgenike probleem on saanud ja jäänud Jordaania pigem uueks normaalsuseks. Positiivses vaates kohati siiski ka võimaluseks. 

Transnistria jõujooned

Suurte mängijate jõujoonte väänamisest vähem tummine pole ka järgmine – Transnistria küsimus. Separatistlik venemeelne Moldova regioon eraldus 90ndate algul peetud lühikese kodusõja tulemusel (mille vallandas Moldova poolt kirillitsa kasutamise ärakeelamise hirm kooliprogrammis) ning kogus kuulsust Euroopa suurima illegaalse relvaäri, aga ka narko- ja inimkaubanduse keskusena. Dnestri jõe äärne kitsas ja piklik moodustis peab end iseseisvaks riigiks, mille iseolemist pole tunnustanud isegi kõik küttearved senimaani kinnimaksnud Venemaa. Ukraina agressiooni vaates on Transnistria olulisus Moskva hunta jaoks kindlasti kasvanud (piirkonnas on tuhatkond vene rahuvalvajat), kuid reaalelus on piirkond üha enam kohandunud Euroopa majandusruumiga ning loodetavasti laheneb Transnistria küsimus Ukraina sõja kontekstis Moldovaga liitumise näol rahumeelselt lähitulevikus. Kuigi 2023. aastal Transnistriasse reisida pole ilmselt võimalik, on miniatuurne riba Dnestri idakaldal veider teemapark neile, kellele vajab tutvustamist Nõukogude liiduvabariikide olemus ja ajalugu. Pseudoriik kasutab Moldaavia NSV sümboolikat, toimetamas on kolhoosid ning KGB, au sees on Lenin ja Karl Marx. Oskuslikult Venemaa ja Euroopa Liidu ressursside vahel laveerides on regioonis teed paremas korras kui Ukrainas või Moldovas, kuid ei tohi unustada, et tänaseni kontrollib kodanike igapäevaelu võimekas julgeolekuaparaat. Meie loo fookuses olevad piirid ja sealne piiriületuse korraldus vajab aga siinkohal erilist tähelepanu. Et Moldova peab Transnistriat riigi osaks, ei tohi Moldovasse kunagi siseneda Transnistria kaudu, kuna sel juhul peetakse sisenejat illegaalseks piiriületajaks. Vaid Transnistriat külastada soovides Ukraina poolt sisenedes ja väljudes legaalseid probleeme pole, kui teie moraalsusele viitavad nii Ukraina kui hiljem ka Moldova piirivalvurid. Transnistria piiri kontrollivad ametnikud on samuti üllatunud, kui avastavad, et keset juulit Tiraspolit (Transnistria pealinn) külastavad automatkajad on sel aastal juba viiekümnendad välisturistid. Kuidas on olukord sõjaperioodil, pole kursis, kuid enne pöördelisi arenguid naaberriigis külalisi fašismis ja natsismis  ei süüdistatud, vaatamata 9. mai massiivsele meeldetuletamisele tänavapildis.

Kus siis piirid on mõttelised ning kas nad pigem eraldavad või liidavad? On õnn elada maal, kus piiride ületamiseks ei pea aeglustama sammu. Samas tajume ju teistsugust tunnet ületades kasvõi Pedeli jõesilda Valgas. Armastan sageli töistel põhjustel Valgas ööbimise asemel leida ulualus mõnes Valka kodumajutuses. Luban, et üllatus on teil kui majutajal mõlemapoolne! Küll aga tasub piirideta piiritust tajuda tahtes istuda näiteks piiritulba otsa Lapimaal, Rootsi, Norra ja Soome kolmnurgas, kus arusaam piiri definitsioonist millekski olematuks muundub. Narva imekaunil promenaadil lajatab argipäev taas otse lagipähe.

Lugu ilmus turismimessi TourEst2023 ajakirjas

(jaanuar 2023)

Toidublogi koertest, skorpionitest ja aurutatud hiina nuustikust

OÜ Meediapilt poolt toimetatud versioon on leitav siit: TourEst2019 messiajakiri

Ma pole küll suurem asi toidublogija või gurmaan, rahvusköökide asjatundjaks pidamisest rääkimata. Maitsemeelt peetakse reisimise juures siiski peaaegu sama oluliseks, kui nägemist või kuulmist. Selle väitega tuleb kindlasti nõustuda. Küll aga võib kaugemates maades ebapiisavate teadmiste, puuduliku keeleoskuse või lihtsalt ebaõnne tõttu sattuda toidusedelile väga kummalisi maitseid ning sündida ettearvamatuid olukordi. Neid ei tohi karta, sest olgem ausad, niisama oivaline kõhutäis jääb meelde oluliselt kehvemini kui hiljem naljaks keeratud äpardused. Samuti on mõnedel roogadel juures ajaloo või lausa kaasaja poliitika hõng. 

Kreeka salat

Valkjas kõhukile, albaania sibulad ja pannkook a'la balkan

Kui mõne piirkonna kohta üldistada, siis meeldivad mulle Korea ja Vahemere Euroopa poolsete riikide toidud. Neid peetakse ka väga tervislikeks, kuigi kuidas kreeklastele omane südaöine õhtusöök ohtra liha ja veiniga peaks seda olema? Tüünes õhtus pikaks venivas einestamises ohtra rohelisega võib see isegi nii olla. Kreeka restoranides on tunnine ooteaeg ilmselt tervisliku seedeprotsessi üks komponent. Muide, Lõuna-Aafrikas on selle karakteristiku keskmine näitaja ligi kaks tundi ja seda teadmata võib kõhukorin üsna hulluks minna, seetõttu tasub enne õhtusööki midagi suhu pista. Vastasel juhul ei saa sõbralikud teenindajad teie kergelt eskaleeruvast nurinast aru.  Vahemeremaades hämmastab mind alati üks imekspandav muster. Mistahes tühjas mägikülas, kus tsivilisatsioon tundub olevat keskpäevases kuumas kadunud, leidub alati üks mahajäetud tavern, mille köök külalist nähes kibekiirelt käivitub. Sarnast võib kogeda ka Balkanimaades, kus omapära lisab mõningane sõjahaavadest või lihtsalt raskest punaperioodist kaasatulnud teenindusvaegus. 

Balkanitel pannkooke tellides tasub olla ettevaatlik. Kuigi menüüraamatus võib olla suisa foto kena moosiribaga pannkoogist, siis tegelikult tähendab pannkook kohutavat vahukooretoru, mis on immutatud sulašokolaadi või mingi siirupilaadse tootega. Küsides selle kaloripommi ja suhkrulaksu talutavaks manustamiseks juurde klaasi piima, imestatakse selle soovi üle korduvalt. Soov täidetakse, kuid piim on soe! Selline lüpsisoe, mis on korralikult kuuma päikese käes temperatuuri lisaks kogunud. Maasikamoosiga kaunistatud pannkookide fotod on vaid vaatamiseks, sest selliseid ugrilikke variante tegelikult ju lõunamaal keegi ei söö. Piim toidukõrvasena on samuti vist vaid meie laiuskraadi veidrus. Pannkoogi karedast Kagu-Aasia versioonist tuleb juttu hiljem.

Kõhukelme supp-mögin tripe

Olen korduvalt proovinud pihta saada populaarse veise kõhukelme supi fenomenile. Seni edutult. Kuigi seda rooga valmistatakse ka lambast ja seast, on just veisest vaaritatud variant see kõige traditsioonilisem. Vaatamata ohtratele rohelistele komponentidele (sibul, seller, küüslauk, kurk, paprika) ja saiakuubikutele on tegemist üsna imala väljakutsega. Kuid ma ei jäta, sest kogu regioon ei saa ju eksida. Balkanitel skembici ja mujal tripe nime kandev roog on uhkusega pakutav Hispaaniast Kreekani, ühtegi maad vahele jätmata.

Siinkohal on paslik kiita vahemeremaade sibulaid, mida meie peres albaania sibulateks kutsutakse. Esmakordselt palju aastaid tagasi Vahemere äärde sattudes oli arusaamatu, miks eelroa eelroaks tuuakse lauda päts saia, pudel õli ja terve mugulsibul per nägu. Kaua ei tulnud hämmastusel domineerida lasta, mezede oivaline roll selgus kiiresti. Sibulate armastus on aga muutunud sõltuvushäireks. Mahlased ja vähese kangusega (meil on salatisibul ka krehvtisem) mugulaid saab süüa nagu õunu ning liharoogadel on rõngakuhjad olulisemad kui liha ise. Nii kipubki meie pere reisikohvris koduteele asudes suveniiride asemel olema paar võrku sibulaid ning ka vanavanemad on meie sõltuvuse leevendamiseks pidanud päikesereisidelt tulles reisipaunas sibulate märkimisväärse ruumalaga arvestama. Miks just albaania sibulad, ei mäleta, sest tegelikult sai armastus esimesest ampsust alguse pigem Horvaatias. Sama seletamatu on kartulipüreesupile antud põhja-korea supi nimi. Väidetavalt olin kunagi supi teinud nii vedela, et väikemees supikausi taga pidas põhjakorealaste toidukordi ka veidi rammusamaks.

Kimchi

Söö end draakoniks!

Põnevaid ja veelgi tervislikumaid väljakutseid pakub toidulaud Koreas. Kui meie kodudes tuleb salatisöömist lastele mingi meelehea eest maha müüa ja koolides korraldatakse porgandi tutvustamiseks lausa klassijuhatajatunnis ühisriivimisi, siis kaugel Ida-Aasias selliste väljakutsetega probleeme pole. Korea toidud on enamasti taimse olemisega, kuid ilmselt tuhandetes vormides liha ja mereandidega kombineerides muutub paljudes kausikestes lauale toodud „killuke siit, killuke sealt“ lauakatmismudel maitsekaks tervikuks. Koreas toitudes või toidust rääkides ei ole võimalik mööda hammustada hapendatud kapsasalatist ehk kimchist, millest on saanud omamoodi pehme relv kõige koreapärase tutvustamiseks globaalselt. Selle iidse hiinakapsast, küüslaugust, valgest redisest ja rohelisest sibulast ning piprasegust kokkuhapendatud salati tutvustamiseks ja uurimiseks on mõlemal pool 38ndat paralleeli (kahte Koread ühendav või pigem lahutav piir) olemas instituudid, uurimisasutused, kokakoolidest rääkimata. Öeldakse, et kimchi retsepte on nii palju, kui on Koreas perenaisi. Kimchi kuulub pea iga toidukorra kõrvale nagu meil leib. Olgem ausad, kimchiga esmatutvus võib olla traumeeriv. Esmalt üsna terav ja hapukas maitse ning paaripäevase manustamise järel ka tulitavaid draakonilaadseid elamusi pakkuvad tualetikülastused, kuid teisalt ülivõimas looduslik laks c-vitamiini, mis regulaarsel tarbimisel saab kasulikuks mõnuaineks. Eestist on head kimchit leida vaid paaris söögikohas pealinnas ning vaatamata pikemale iseharjutamisele ei ole autente tulemus end kerge kätte andma. Tallinna parim kimchi on saadaval Mööblimaja kandis Telliskivi tänaval juba varasest krooniajast külalisi üllatanud Arirani restoranis. Korrektne oleks nüüd pühendada pikem lõik nn. nõukogude korealaste panusele korea köögi arendamisel, kuid see väärib eraldi artiklit. Otsige üles Priit Kuuse sel teemal salvestatud suurepärane episood Köögikodanike saatesarjast, mis on üles võetud ühe Lasnamäe kortermaja esimesel korrusel tegutsevast pererestoranist Annön.

Pyongyangi külmad nuudlid

Kas külmad nuudlid ühendavad Korea?

Kuigi Korea köögis on sadu, kui mitte tuhandeid roogasid, siis olgu ära mainitud 2018. aasta aprilli lõpust poliitilise tähtsuse omandanud külm nuudlisupp naengmyeon ehk pyongyangi külmad nuudlid. Tõepoolest, tegemist on vürtsikas puljongis hulpiva kuhja klaasjate tumedate riisinuudlitega, mille sisse on hakitud kartul, pataat, kurk, korea pirn ja maitseained. Kindlasti on supis muna ning külmad loomalihalõigud. Vürtsika katte annab gotšugaru ehk punase tšilli ja teiste piparde segust valminud pasta. Naengmyeon on pärit tänase Põhja-Korea aladelt juba Joseoni dünastia ajastu algusest umbes 14 sajandist. Mõnikord meedias mainitud teadmine, et supp on külm, kuna põhjakorealastel pole köögis seda millegagi soojendada, lahterdub pigem vaenuliku propaganda valdkonda. 2018.aasta „Korea sula“ käigus selline retoorika enam pinnal ei uju ja nii pakkuski Kim Jong-un oma lõunanaabrist kolleegile Moon Jae-inile just kurikuulsaid pyongyangi külmi nuudleid. Küll aga on tõsi, et lõunakorealased armastavad samalaadset suppi süüa pigem kuumana. Erakordselt autentset ja imemaitsvat naengmyeoni saab maitsta ka teistes Aasia maades, kus tänaseni vaatamata sanktsioonidele on avatud kümneid Põhja-Korea restorane. Tuleb siiski meeles pidada, et iga suutäis

Põhja-Korea restoran Dandongis, Hiinas

läheb teadagi kelle kehakaalu ja tuumatorude arendamise hüvanguks ning personal asutuses on range kontrolli ja valve all. Inimlik ei ole neile siiski võõras, kuid tundlikel teemadel vestlust alustada ei ole viisakas. Elagem Koreade ühinemis- ja rahualgatustele kaasa läbi nende võrratute toitude. Poliitiliselt korrektsem on seda teha muidugi Lõuna-Koreas, kuid soovitan siiralt külastada ka Põhja-Korea söögikohti Hiinas, Vietnamis, Laoses ja teistes regiooni riikides. Valmis peab olema ootamatuks kutseks osaleda laval toimuvas kultuuriprogrammis, taluma hiinlastest külastajate ootamatult jämedat suhtumist korealannadest teenindajatesse ning äkilisse kurjusehoogu, mis võib personali tabada pildistamissoovi realiseerides. Poolkogemata selgasattunud Teadonggangi õlle logoga t-särk (Põhja-Korea tuntuim õllemark) sulatas kõik Hiinas, Dandongi linnas asunud kurikorealaste restoranide töötajate pilgud ning meeled ja maailma paariariigist eraldav jäämüür sulas hetkega. Toidudiplomaatia oli taas võitnud.

Koeraelu Koreas

Koread ja koerad lähevad kirjavigadena tihti vahetusse, kuid neil on siiski midagi ühist. Koerte kasvatamine toiduks on iidne korea tava, mis kaasajal on küll keelatud, kuid visa välja surema. Olen proovinud võimalust külastada mõnda koeraliha pakkuvat toidukohta mõlemas Koreas, kuid õnneks tulutult. Põhja-Koreas pahandas see võõrustajaid võtmes „kas sa arvad, et meil pole midagi muud enam süüa?“ ning lõunas leiti igapäevaselt põhjuseid sellise söögikoha külastamise edasilükkamiseks. Ausalt-öeldes selle kogemuse võrra vaesemaksjäämist väga sügavalt hinge ei võtagi. Lõuna-Koreas on koerad aina enam lemmikloomad ning Põhjas ei jagu neid isegi mitte selleks, rääkimata toiduna tarvitamiseks. Vastab tõele, et põhjakorealaste mõned konna- ja linnuliigid on peale 1990ndate näljahäda riigi territooriumilt sõna otseses mõttes lõplikult ära söödud.

Põhja-Hiina hommikusöök

Hiina piinad hommikusöögilauas

Hiinas on mitu köögikoolkonda. Samuti süüakse seal vist kõike, mis ei tapa. Toiduturud on võrratud maitsemuuseumid ja söögikohtade uputuses „vaevlevad“ isegi väiksemad asulad. Seetõttu taaskord eraldi raamatut nõudev Hiina toidumaailm terviklikult siia artiklisse ei mahu. Arusaamatu tava muu maitseka kõrval hommikusöögiks täiesti maitsetut manustada, väärib äramärkimist. Turistide teelt eemale jäävates paikades pakutav hommikusöök jättis kustumatu mulje. Kui seda pakuti üks kord, sai kogetu loetud ebaõnne hulka, kuid kui laualolev kordus juba kolmandat ja neljandat hommikut, ei jäänud mingit kahtlust – hiinlastel vähemalt riigi põhjaosas meeldib end hommikuti piinata nuustikuid süües. Vetikad, siniseks keedetud muna, soolatu riisisupi vedelik ning aurutatud jahupärmikäkk mantou, mis suulakke ja hammaste külge kleepub. Einestades kütmata ühiselamu köögiblokis, võttis kogu keha sisse vaprusevärinad, mida ainsa sooja toiduna käsitletav riisisupi jääkvesi enam üles ei soojendanud. Mis asi see kohv veel on, jooge vett! Guugeldades „chinese breakfast“ midagi taolist igaljuhul pildiotsingust ei avane, seega on lootust, et üüratul territooriumil süüakse hommikuti ka midagi maitsvamat. 

Aasia tulevikutoit?

Kõik, mis ei tapa, teeb kõhu täis

Alternatiiviks on muidugi nn.tuumanuudlid, millest toitub kogu Aasia vist mitu korda päevas ning mis ilmselt lähima dekaadi jooksul söövad kõik rahvusköögid Indiast Koreani lihtsalt välja. Joogiautomaatidele lisaks on kogu regioon kaetud kuumavee omadega, mis on oluliseks dehüdreeritud makaronimassi elustavaks komponendiks. Kas hiinlaste luud-kondid edaspidi maa-all naturaalses tempos lagunevad, selles tuleb taolist pooltoodete massmanustamist vaadates küll siiralt kahelda. Tuumatemaatika ja toit kohtuvad teravalt Ukrainas, Tšernobolis. Päris mõistusevastane on süüa komplekslõunat õhkulennanud reaktori kõrval sööklas, vaatega suurima inimtekkelise tuumakatastroofi lätetele. Soovitan päevatuuridel selles nukras paigas kõigil huvilistel ära käia ning teadvustada inimliku lolluse ja lohakuse ohtlikkust. Lõunasöök tsooni tuleb siiski kaugemalt, seega head ja turvalist isu! Tuumanuudlitel pole uraaniisotoopidega muidugi mingit seost. Kokkuvõttes tuleb siiski mainida, et

Hiinas reisimisel on toiduelamused garanteeritud ja valdavalt positiivses võtmes. Söögikohti on riigis palju ning toitumine sama oluline kui hingamine. Elamuse saamiseks soovitan külastada mõnda eksootilisemat toiduturgu, kus pakutakse Hiinagi mõõtkavas kummalisi suupisteid. Nii näiteks võib värvikatelt lettidelt leida kõikvõimalikke küpsetatud linde, loomade sise- ja suguorganeid, aga ka veel jalgusiputavaid prussakaid ja skorpione. Enamasti on tegemist maitseka õllekõrvasega, kuigi Hiina õlled tulevad

Wangfujingi toiduturg Pekingis

vaatamata erinevatele purgikujundustele vist ühest samast vaadist, kuhu on märkimisväärne kogus vihmavett sisse sadanud. Hiina lauakommetest tasub mainida, aga ka ise järeleproovida näiteks kõva matsutamine. Uskuge või mitte, aga toidu maitse tuleb tõesti nii paremini esile. Millist boonust annab supi häälekas luristamine või endast prügimäena mõjuv mahajääv toidulaud, ei ole suutnud lahti mõtestada, kuid sellega harjub kiiresti.

Mida Kagu-Aasias ei sööda?

Maitsva õllega huvitavate toitude kõrval saab arvestada Kagu-Aasias. Vietnamis, kus süüakse erinevalt hiinlastest ka seda, mis ilmselt tapab, on õlle hind maailma odavaim ja kiidulaul sotsialistlikule riigikorrale läbi vahuprisma igati õigustatud. Lisaks vedelale humalale on Vietnamis seni ületamatuks jäänud kohvinaudingud (ka automaadist ostetu maitseb imeliselt!) ning tänavasupiks kutsutud pho. Pho supp koosneb valdalt nuudlitest, erinevatest

Pho supp

liharibadest, vürtsidest ning rohelisest. Supi seest võib välja õngitseda sibulaid,tšillit, laimi ja idusid. Süüakse pulkadega sealt tahkeid osiseid välja sikutades. Keset kõrvetavat kuuma tulist suppi luristades kukub osa soolasid otsaesiselt kaussi tagasi, aga ei hullu. Veel kõrvetavam on väljakutse justnimelt väljakutsetele keskendunud tänavarestoranides, kus pakutavaid aurutatud kitsemunandeid, skorpione, hiidprussakaid ja krokodilli tuleb ise laual sadu kraade genereeriva portatiivse grilli peal keerutada. Leemendavas õllepudelis peituv rüübe leevendab vaid teoreetiliselt, kuid maitseelamus on kannatusi väärt. Nii nagu sarnases kliimas Kambodža pealinnas Phnom Penhis pakutav sipelgasalat, mis oma hapus mahlasuses on vaatamata ebasündsale väljanägemisele meeldiv üllatus. Lõik algas heietustega õllest. Külastades Laose Rahvademokraatlikku Vabariiki ei saa sellest üle ega ümber. Laose vist ainus (või siis domineeriv) õlletehas ja selle toodetav Beerlao on vallutanud kogu riigi. Nii liiklusmärkidelt,

Vietnami maitseid

muuseumide siltidelt, monumentide tutvustustustelt aga ka sakraalehitiste seintelt on leitav kollakasroheline logo, mis saadab selles erilise auruaga riigis kulgejat igapäevaselt. Kõik Laose poodide ja söögikohtade, kuid ka remonditöökodade, pesumajade, koopikakeskuste või internetikohvikute sissepääsud on palistatud kollastest Beerlao kastidest. Kulinaarne eripära? Võib-olla sellepärast ei jäänudki Laose köögist suurt midagi peale meie verivorsti meenutava, kuid oluliselt vürtsikama härjavorsti ja kleepuva riisi, meelde. Siiski siiski, neid manustades imekaunis Luang Prabangis Mekongi vaikse voolamise taustal on elu lõpuni meeldejääv kogemus.

Kui soolestik töötab tagurpidi

Reisides Aasias tuleb valmis olla ligi kolmandikke turiste kimbutava tüütusega – eriomase kõhulahtisusega, mis ei ole niisama kerge tervisehäire. Iseseisvaid harjutusi saab teha ilmselt ka lähemal, näiteks Egiptuses. Sageli on Aasia soodsamates öömajades omalaadne arusaam tekkidest.

Toidutänav Laoses

Neid lihtsalt pole või on asemikuks lina. Kui öösel tekivad kerged värinad, siis tasub loota, et toas on lihtsalt jahe. Sageli aga nii lihtsalt ei pääse ning edasine võib tõsiselt häirida reisiplaane või tekitada tahtmatuid kontake olematute kohalike meditsiiniasutustega. Siinkirjutaja on saanud neid naudinguid tunda märkimisväärsel määral vähemalt neljal korral, kusjuures algpõhjus on alati jäänud teadmata. Toidulaual on alati eelistatud läbiküpsetatud liha, toiduturgudel söömine on pigem erand kui reegel ning puuviljad loputatud kraaniveega. Söögi alla, kasvõi varahommikul, on võetud profülaktiline doos eesti piiritust ning näritud piparakaunu määral, mida magu heaks ei kiida. Siiras soovitus on koduste söetablettide või loperamiididega aega mitte kulutada, vaid siirduda kohalikku apteeki. Kui keeleoskus farmatseudil kasin, esitage kehakeelne etüüd probleemi olemusest. Enamasti lööb empaatiavõimalisel apteekril lamp põlema ja samal päeval juba mitmes kapriissete torudega välismaalane saab abi kohalikke baktereid tapvate ravimite näol. Kuigi Aasias on antibiootikumid vabamüügis, on võimalik siiski valida leebemaid ja just kohalikku mikrofloorat tundvaid ravimeid. Uskuge, tavaliselt väga kõrge

Laose rahvusroog - härjavorst

palaviku ja sisikonda täielikult veeldava võimega taud on äärmiselt kurnav, kuid siiski tavaliselt päeva-paariga mööduv. Nii oli võimalus juba teisel põdemispäeval võtta ette päevane tuur näiteks Angkor Wati kompleksi, kuigi tuk-tuki mehele sai olukorra erakorralisus ning võimalikke äkkpidurdusi nõudvad episoodid ette äraseletatud. Tema jaoks need soovid midagi erilist vist ei kujutanud ja õnneks midagi nii ekstreemset ka ei sündinud. Khmeeride kuningriigi võimsus ja hiilgus ning Lara Crofti radadel seiklemine tervendasid kiiresti. Siinkohal on paras hetk ära seletada artikli alguses mainitud karvaste pannkookide olemus. Kui midagi sees ei seisa, tekib siiski vajadus energia järele, mida liitrite kaupa veekaanimine pakkuda ei suuda. Hotellisöökla menüüst leitud pannkoogid moosiga kõlasid vaatamata pikka menüüd sirvides ainsa isutava lahendusena. Niigi lõhkikuivanud keha ja suu said tõelise šoki üllatuseks, kui lauda toodi absoluutselt rasvavabalt üle praetud väikesed käkid, mis välispinnalt meenutasid kiivikoort ja umbes sama ladusalt need ka kurku kinni jäid. Tuli naasta küpsiste juurde. Kõhuhädade korral tasub jääda paikseks, omada varupäevi ja saada suuremast kriisist üle. Kulgemised ülekuumenenud liinibusside, taksode või jõepaatidega võivad hädas reisisellile olla ebameeldivaks väljakutseks ning loo fookuses olev toit ei tule mingil moel meelele. Kogenumad reisisellid on kohanud ka mobiilsete kergendusasutuste ustel palvet „tualetis mitte sittuda!“ või avastanud liinibussi peldikus, et selle ventilatsioonisüsteem on avatud otse salongi või pole loputuskastis kunagi vett olnud.

Momode valmistamine matkaköögis

Indiat peetakse räpaseks, kuid artikli autoril seal probleeme esinenud ei ole. Pigem sõid telgi ukse taha jäetud toidu ära hundid ning mägede kõrgusest tingitud nõrkus kaotas igasuguse isu, kuid kõht jäi terveks. Mägirahvastel ärge laske teha liharoogasid, sest valdavalt nad ise liha ei tarbi ning turisti rõõmuks segatakse maitsva kohaliku roa sisse mingi kohutav lihakonserv, mis peaks elama üle ka tuumasõja. Paar nädalat peab taimetoidul vastu veendunuim karnivoor. Kindlasti tasub leida söögikoht, kus viitsitakse valmistada momosid, mida meie võiks üldistatult pelmeenideks nimetada. Budistlikust maailmamõtestamisest kantuna on need küll enamasti taimse täidisega, kuid maitseainetest küllastunud puljong muudab väiksed jahuplönnid hõrgutisteks. Momode valmistamine on aeganõudev, omamoodi rituaalne, aga tulemus väärib pingutust. Madala India köök on minu jaoks arusaamatu. Kaua võib riisile valada peale üsna ühesuguse maitsega karrit ja seda veel nädal hiljem nautida? Seetõttu jääb India köögi käsitlemine siinkohal katki.

Jordaania kokad

Lähis-ida - poliittoidu kasvulava ajaloo ja vaidluste kastmes

Gloobust edasi lääne suunda keerutades jõuame Araabia maailma. Ei saa salata, mulle meeldib selle kandi suhtumine toitu kuidagi eriliselt. Tänavatoitlustus seguneb sujuvalt kolme söögikorraga päevas ning kange kohv, värskete mahlade ja suhkrusiirupi pressimised otse tänavail on ainuomast vibratsiooni pakkuv kogemus. Olgem ausad, ülearu laialdane Lähis-ida kööki moodustavate roogade ja toiduainete valik ei ole ja paari nädala jooksul tekib hakklihakastme isu kindlasti, kuid süvenege sama nimega toitude erinevatesse maitsetesse. Valdavalt koosneb toidukord hummusest, mõnest muust sarnasest baklazaani möginast, õhukeset nisuleivast, oakastmest, riisist ja kana või lambalihast. Kuid variatsioonid nende baasainete kombinatsioonist on lõputud. Hinnatud on ka roheline kraam, kuid siinkirjutaja hinnangul armastavad sealse kandi kokad neid kahetsusväärsel kombel toitude sees pigem küpsetada kui

värskena serveerida. Erandiks on salat tabboulleh, kuhu hakitakse kokku erinevaid rohelisi taimi ja  tomateid. Salati kannab erinevates riikides erinevaid nimesid ning võib varieeruda komponentides. Ühine on kindlasti oliiviõli ja seesamiseemnete kasutamine. Ahjaa, falafelipallidest on juba üsna kõrini, kuid neid võiks nimetada araabia kimchiks, mis ei puudu ühegi söögikorra kõrvalt. Mereäärsetes piirkondades tasub maitsta kalatooteid, mis rannikust kaugemal ei olegi nii kergesti leitavad – hinnatakse värsket ja külmutatu ei tule kõne alla. 

Sõda läbi kohvikuakna

Lähis-idas söömine ongi meelde jäänud läbi poliitika. Nii näiteks muutus Iisraelis, Tel-Avivis omamoodi lemmikeinelaks üks väike tänavakohvik, kus pakutav koosnes vaid üksikutest roogadest, kuid äsja samal tänaval toiminud hukkunutega terroriakti tõttu muutis seljaga tänavapoole einestamise turvaliseks hambunirelvastatud politseinike hulk, kes samas söögikohas katkematult roteerudes toituda armastasid. Samamoodi tahtis ülimaitsev tomati- ja munaroog shakshouka taldrikus ära jahtuda, kui kuulata venelanna peetud restoranis Tel Avivis Gazast lähtunud terroriorganisatsiooni Hamas raketirünnakutest linnale. „Vilinat

Vaade kohvikust Süüria sõjatandrile

kuuldes viskasime laua alla või seina äärde pikali. Kui raketitõrjesüsteemid merevaatega kohviku lähedal lahe kohal olid kurjad torud kahjutuks teinud, sõid külastajad edasi. Üldse olime siis väga populaarsed, sest külastajatele meeldis vaadata merel kahjutukstehtavaid rakette söögi kõrvale“. Iisraeli poolt okupeeritud Süüria aladel Golani kõrgendikel ei lähe aga ükski toit alla, kui mäe otsas silme all on nähtav kaasaegsest Süüria kodusõjast räsitud alad – purustatud külad, hävitatud teed. Merom Golani mäe otsas asuvast kohvikust Coffee Annan on nähtud sürreaalset vaatepilti, kui nagu peopesal asuval lagendikul süüriapoolsel alal peetakse reaalset sõjategevust. Jääks ju pirukas kurku kinni või kohv jahtuma? Tänaseks on kuum konflikt sellel alal lakanud ja alad ootavad ülesehitust.

Lambalihavaagen mansaf

Kuigi Iisraeli ja araabia naabrite vahel valitseb leppimatu vaen, on nende söögilauad väga sarnased. Kuigi toitude päritolu võib tekitada kirglikke vaidlusi nagu ka Jeruusalemma kuuluvus, siis on selge, et Marokost ja Tuneesiast alates kuni Iraagi ja Pakistanini korduvad mitmed road sadades variatsioonides. Jordaania pealinnas Ammanis on maailmakuulus restoran, tegelikult üsna keskpärase interjööriga igapäevasöögikoht Al-Quds (Jeruusalemma nimi moslemimaailma jaoks), mis julgeb mõnda fundamentaalselt araabiapärast toitu menüüsse kirjutada isegi heebrea väljenditega. Jeruusalemma kuuluvuse teadvustamine toimub visuaalsel viisil muidugi enamikes Jordaania, aga muidugi Palestiina söögikohtades.  Kindlasti tasub proovida lambalihaga

Juustukook kanafa

riisi ehk mansaffi, juua beduiinidega teed ning teha suu magusaks siirupise juustukoogi, kanafaga. Viimane on näiteks Jordaanias niivõrd oluline, et aastakümnete pikkuste kogemusega kanafale spetsialiseerunud toidukohtades looklevad igapäevaselt hiidpikad järjekorrad. Meenub lapsepõlvest, et eks sai Harjumäelgi vahvlijäätise sabas kümneid minuteid magusat õndsust oodates selle asemel, et Szolnoki poest kohe lääge kollane koolijäätis haarata. Araabia riikides on söömine hingamisega võrdustatud ja kulinaarseid turistilõkse leida keeruline. Pigem on ühtlaselt palju kohalike söögikohti, mis muudab autentse elamuse saamise võrdlemisi lihtsaks. Mida hõredama asustusega paik, seda enam tuntakse siirast rõõmu igast külalisest ning toidulaud täitub hea ja paremaga enneolematutes kogustes, mille eest hiljem kassaluugil juures ei küsita sisuliselt midagi. Naeratus ja hea sõna on sealkandis kõvad valuutad.

Hõrgutis

Parima toiduelamise saamiseks piisab muidugi vähesest. Peale 11-tunnist mägimatkapäeva võib kanakonservi ja punase unclebensi kastmega keedumakaron ikka pagana maitsev olla. Rääkimata aegajalt vanakooli retroburgerist kapsasalati ja majoneesikastmega mõnes Tallinna trollipeatuses.

Makedoonia seisab ajaloolise valiku ees

Kirjutatud augustis 2018

Lennuettevõte Nordica avas suve hakul liinilennu Tallinnast Makedooniasse, Ohridi kuurortlinna samanimelise järve kaldal. Jälgides massiivset turundustegevust, millega Makedoonia ka Eesti suuremates veebiportaalides ning ajakirjades alates kevadest erakordse panustamisega silma paistab, on selge, et järjekordne Balkanimaa üritab astuda suviste rannapuhkuste veetmisega armastatuks saanud Horvaatia ja Montenegro kõrvale. Kuidas merele suletud väikeriik seda vaid kahele suurele järvele panustades suudab ning mida põnevat varbad vees olles veel tähele panna? 

Makedoonia on hetkel kuum teema kogu Euroopa poliitikas. Riigi majanduslik ning julgeolekualane paigalseis ja ebakindlus on toomas murrangut pikaajalises nimevaidluses naaberriigi Kreekaga, kelle arvates varastab Makedoonia järjepidevalt kreeklastele kuuluvat identiteeti. 30.septembril 2018 toimub Makedoonias nimereferendum, kus läbi nutika ning otseselt riigi uuele nimele mitteviitav küsimus peab selgitama, kas makedoonlased soovivad jätkata tihedama lõimumise teed Euroopa Liidu ja NATO-ga või on eneseuhkus väärt edaspidigi isolatsiooni jäämist. Väheoluline ei ole ka teadmine, et Montenegros kätteproovinud ja ebaõnnestunud Venemaa on sarnaseid võtteid ja mõtteid proovimas rakendada ka Makedoonias ning seal võib Moskva seemnetele olla üsna viljakas pinnas. Referendumil kõlab küsimus: «Kas toetate EL-i ja NATO liikmesust, nõustudes kokkuleppega Makedoonia Vabariigi ja Kreeka Vabariigi vahel?». Prespa järve kaldal (Ohrid järve naaberveekogu) sõlmitud ajalooline kokkulepe peaks praeguse lohiseva „endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik“ asendama nimega „Põhja-Makedoonia Vabariik“. Kompromiss tundub olevat rahuldav – Kreeka lubas nimes kasutada viidet Makedooniale ning lõpetaks kokkuleppe realiseerumisel Makedoonia püüdluste takistamised rahvusvahelistes organisatsioonides. Päriselus on asjad siiski sirgjoonelisemad. Pea kõigi Makedoonia toodete pakenditelt vaatab vastu tootja päritolumaana „R.Macedonia“ („R“ viitab sõnale „vabariik“, kuigi pikalt seda välja ei kirjutata) ehkki sellise nimega vabariiki pole ka seni olemas olnud. Levinud on arvamus, et ka edaspidi unustatakse siseriiklikus tarbimises viited põhjapoolsele vabariigile ära ning riigi promokampaaniad jätkavad Makedoonia tutvustamist ühesõnalisena. Tehnilisi probleem tekitab ka teadmatus, kui palju hääleõiguslikke kodanikke referendumil osaleda võib. Erinevus nimekirjade ja loogilise suurusjärgu vahel on ligi 200 tuhat inimest! Puudub elektrooniline nimekiri ning sajad valijad on andnud teada, et nende nime võib esineda paljude piirkondade valimisnimekirjades, kus iganes nad varasemalt elanud on. Valijate korduvesinemine ja segaste nimekirjade probleem on Makedoonia valimisi saatnud juba kaua.

Referendumi lähenemist tunnetab Makedoonias liikudes siiski vähe. Vaid pealinnas Skopjes, mille täiesti  pöörane monumendipark väärib eraldi tutvustamist, on märgata nimemuutust taunivate organisatsioonide üksikuid telke ja meeleavaldusi. Neid käitavad asjaosalised peavad Kreeka diktaadi all toimunud nimeregulatsiooni protsessi alandavaks ning peavad nimevahetust kultuurilise genotsiidi avapauguks. Kes on õigem makedoonlane, las see jääb ajaloolaste ja etnoloogide pärusmaaks. Kuid fakt on, et samanimelise piirkonnaga Bulgaarias kreeklastel tüli kiskuda ei ole olnud tarvis. Skopje kesklinn annab aimu, miks Kreeka niivõrd tõre iidse ajaloo jagamisel on ning olgem ausad, neil on kartusteks ka põhjust. Sellise erinevatest ajastutest pärit monumendikompleksi üle olnuks uhke iga Vana-Rooma või Kreeka linn või linnriik. Skopjel ilmselt (järjepidevat) linnaarhitekti institutsiooni pole olnud või ongi maitsemeel nii lennukas, kuid vaatepilt mõjub lihtsalt koomilisena. Vana-Kreeka jumalad läbisegi Aleksander Suurega, Tito-aegsete partisanide taustal. Imetavavad emad ja holokaust. Linnasüda ei meenuta mitte hoolikalt läbimõeldud ajaloolis-kunstilist tervikut, vaid laoplatsi, kuhu kõik kasutuks osutunud ausambad kokku on toodud. Väidetavalt olla siiski viimaste aastate jooksul sammaste, kujude, monumentide ja mälestiste hulka vähendatud ning allesjäänuid hoolsamalt graffitist puhastatud. Aleksander Suure perutava hobusega hiigelkuju „sponsoreerib“ taustal Makedoonia levinuma õllemargi Skopsko valgusreklaam. Sama tuleb tunnistada, et poliitikast tiine virr-varri kõrval on tegemist väga puhta ja mõnusa auraga linnaga, kus ka öisel ajal alati midagi toimub. Linn on jagatud kaheks – lõunapoolne uuslinn ja põhjapoolne, valdavalt türklaste poolt asustatud nn vanalinn. Just viimane on see, mida pealinna külastusel peetakse olulisimaks. Miniatuurne, äärmiselt mõnusa vibratsiooniga mošeedest, turgudest ja äridest palistatud linnaosa, kus senini saavad hästi läbi tee ja raki, miniseelik ja pearätik ning turiste (peamiselt siiski kodumaiseid) voorib sadade ja tuhandete kaupa. Ottomani aegade pärandina on Makedoonias arvestatav türgi vähemus, kes valdavalt on just kogunenud pealinna Skopjesse. Maapiirkondadest on türklased kogunenud rohkem kagu- ja loodepiirkondadesse. Türklaste arvukuseks loetakse umbes 80 tuhat inimest. Türgi kogukonna teeneks loetakse romade ühiskonda sulatamist, kuna makedoonlaste ja albaanlastega see kirev seltskond ülearu sõbralikult ei sulandu. Türgi taustaga ettevõtetes on romad leidnud nii töö, kui teinekord armastuse.

Etnilised pinged on riigis siiski üsna tõsised. Veerandi elanikkonnast moodustavad etnilised albaanlased, kes elavad valdavalt Albaania ja Kosovoga piirnevatel aladel. Kahekeelsed tänavasildid on selles piirkonnas sõltuvalt asula rahvastikust „täiendustega“. Albaanlaste külades ja linnades soditakse maha kõik kirillitsas kirjutatu, makedoonlaste omades käitutakse vastupidiselt. Iga küla annab oma meelsusest märku valdavalt Lähis-idast tuntud grandioossete lipumastidega, kus lehvib vastavalt kahepealise kotkaga punalipp või puna-kollane päike. Kirillitsas kirjutatud „Makedoonia makedoonlastele!“ ilutseb pea igas albaaniakeelses ja -meelses asulas hoonete seintele kiiruga sodituna. Füüsiliste mõõduvõttudeni suuremal määral kahe rahvusgrupi vahel siiski läinud ei ole, kuid riigi teenuste ja õiguste osas on Tirana olnud lähiajaloos sunnitud läbi rahvusvaheliste organisatsioonide siiski sekkuma. Nii näiteks avati esimene albaaniakeelne kõrgkool alles aastapäevad tagasi. Samuti võttis Makedoonia parlament käesoleva aasta alguses vastuse seaduse, mis võimaldab albaaniakeelset asjaajamist valdavalt albaanlastega asustatud piirkondades. Parempoolsed parlamendiparteid küll protesteerisid, kuid ülinapi häälteenamusega (69 poolthäält 120-st) seadustati olukord, mis reaalses elus on nagunii selline olnud ning pigem on vastuvoolu ujumine tekitanud pingeid juurde. Uuringute järgi on albaanlased Makedoonia poliitikatega nende suunal siiski valdvalt rahul ning mingit Suur-Albaania idee vaikset realiseerimist käed rusikas taskusse peidetuna karta ei ole. Väidetavalt. Tuleb kindlasti märkida, et usulistel erisustel riigis pingeid sisuliselt ei ole – nii albaanlased kodumaal kui Makedoonias (aga ka Montenegros ja Kosovos) on üsna usuleiged. Võib-olla on üllatav, et valdavalt moslemiriigiks peetav Albaania on usuleiguse edetabelis lausa 14.kohal! Turistina on neid albaanlaste ja makedoonlaste asulaid põnev külastada, kuna sageli läheb üks küla teiseks üle nii, et aru saab sellest vaid usuasutuse arhitektuuri ja sümboolikat jälgides. On siiski üks veidi pingelisem episood Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõja perioodist, kus ainsa kristliku külana oli Vevcani sunnitud moslemitest ümbritsetuna kuulutama välja iseseisvuse oma vabariigi näol. 

Vevcani Vabariik või pigem on tegemist külariigiga (pindala 23km2), kuulutati välja edela-Makedoonias  8.aprillil 1993. Peamine põhjus selleks peitus asjaolus, et külas asuvad väga veerohked allikad, mida toonane valitsus üritas kunstlike kanalite näol suunata naaberküladesse ja põllumaadele. Kohalike protestid võtsid aina suurema ja ka usulise taustaga protesti mõõtmed, mis kulmineerus omariikluse väljakuulutamisega. Vastsündinud vabariik suutis trükkida oma rahagi, kuid mõne kuu jooksul pinged siiski lahtusid, allikad jäid suunamata ning täna on kaunis mägiküla selle episoodi pannud edukalt turismiaktsioonina tööle. Külas saab matkata allikatel, ronida Albaania piirnevates mägedes ning süüa vaid Vevcanile omaseid toite. Kõigil on võimalik saada riigi aukodanikuks, kui ära juua märkimisväärne kogus Vevcani veine.

Kulgedes Makedoonias on siiski selge, kuhu viib suhteliselt arvestatav isolatsioon. Riik on merele suletud, mis ei ole tekitanud ülemäärast huvi isegi Hiina poolt. Meenutagem, et Montenegros „aitavad“ hiinlased ehitada teid ja võtavad üle sadamaid, mis on toonud olulise (äkki isegi ohtliku?) elavnemise majanduses. Makedoonia majandus, mis idabloki lagunemise järel oli veerandi võrra Eestist suurem, jääb sellest täna kaks ja pool korda maha. Samad suhtarvud võib tuua ka teiste Balkanimaade kohta, kus eurointegratsioon pole edenenud nii nagu Balti riikides. Makedoonia oli riik, mis jäi füüsilisest sõjategevusest 90ndate alguses puutumata, seega oli stardipositsioon Eestiga sarnane. Makedoonia töövõimelisest rahvastikust ligi viiendik töötab Euroopa Liidus. Igapäevaselt saab sellest tunnistust maanteedel liikuvate Saksa, Šveitsi, Itaalia ja ka Rootsi (!) numbrimärke kandvate autode rohkust märgates ning need ei ole ohtrad välisturistid. Samalaadne Itaalia numbrimärkide hullus paistab silma muide ka Albaanias. Makedoonias nimetatakse viimaseid 10..20 aastat raisatud dekaadideks. Kui Albaanias on tunnetada tahet edasiliikumiseks, siis Makedoonia upub aina enam lootusetusesse. Seda kinnitab ka viimane Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeks, kus Makedoonia saavutas 180 riigi hulgas alles 107.koha, olles sellega kaugelt kõige kesisema tulemusega riik regioonis. Elanikkond puutub sularaha võimuga kokku igapäevaselt. Euroopa Liit on andnud võimudele proovikivi korruptsiooniga võitlemisel (kitsamalt kohtute mõjutamise vähendamiseks), kuid peale soovitatud ametite ja organistatsioonide loomise sisulise tööni seatud tähtajaks ei jõutud. Pooled Makedoonia kohtunikud tajuvad otsest mõjutamist nende töös. Meediavabaduste indeksites kukutakse alati, kui silmapiiril on valimised või põhimõttelised valikud. Nii ka nimerefendumi eel tajuvad nimevahetust taunivad jõud valitsuse survet ja eelisseisundit meedias oma seisukohtade kaitsmiseks. 

Ka võimud on nimevahetuse küsimuses lõhki – president Gjeorge Ivanov on tuline nimevahetuse vastane. Pingeid parlamendis aga lahendatakse emotsionaalseimal moel. 27.aprillil 2017 ründasid paarsada mustades maskides keerulise nimega parempoolse Makedoonia Ühtsuse Partei (VMRO-DPMNE) toetajat parlamenti hetkel, kui selle esimeheks valiti sotsialist ning albaania taustaga Talat Xhaferi. Samal sessioonil otsustati napi enamusega ka eelpoolmainitud albaania keele staatuse tõstmine. Läbiviidud rünnakus peksti parlamendisaalis läbi ligi 100 inimest, neist paarkümmend tõsisemalt. Tappa sai parlamendiliikmed, parlamendi esimees, sotsialistide juhid ning saalis viibinud ajakirjanikud. Politsei sekkus pisargaasiga ning episoodi meenutatakse kui „verist neljapäeva“. Just neil päevil algas Skopjes suur kohtusaaga episoodi tellijate tuvastamiseks. Esialgu on kohtu alla 30 inimest, nende hulgas opositsioonisaadikuid, aga ka ooperilaujaid ja sportlasi – valdavalt VMRO ideede toetajad erinevatel elualadelt.

Kõigi sarnaste teadmiste taustal on siiski soovitus need ära unustada ja võtta Makedooniast, mis neil külalistele pakkuda on. Riik on eestlastele äärmiselt soodne, mis annab tunnistust asumisest turismiriigina selle pika tee algusruudus. Nõudlikumale reisijale jätab turismitaristu selgelt soovida. Peamiste reklaamitud vaatamisväärsuste juurde ei vii sageli sõidetavaid teidki, parkimiskorraldusest või arusaadavast ligipääsust rääkimata. Taksomaffia dikteerib ühistransporti. Kuid võib-olla just kõik see eristabki hetkel Makedooniat teistest regiooni riikidest, kus ollakse turistide hordidega juba pigem hädas. Kartus, et järveäärne rannapuhkus kuidagi mereäärsest kesisem oleks, ei ole põhjendatud. Ohridi ja Prespa järved on suured, rannariba piisavalt ning ilm suveperioodil pea igapäevaselt ilus. Asukohast johtuvalt on pikema reisi korral on soovitav mõneks päevaks sõita Albaaniasse. Aadria meri on kolme ja põnev, endiseks Euroopa Põhja-Koreaks kutsutud riigi pealinn Tirana, kahe sõidutunni kaugusel. Albaania teed on samuti väga heas korras, Makedoonia omad kahjuks mitte nii. Dekaadi pärast on mõlemad riigid reisisihtidena ilmselt sama nõutud kui Horvaatia või Montenegro tänapäeval. Aitame neid pärleid siis lihvida.

Montenegrost läbi turismiprisma

Eesti reisikorraldajad on lisanud oma „menüüsse“ ühe väikese, kuid looduslikult kauni ja ajaloo vaatenurgast olulise Balkanimaa – Montenegro. Kuigi piirkonna vastu varasemalt huvi tundnud reisisellid on pikemal Balkanituuril ehk ka sellesse ,Eestist üle kolme korra väiksemasse riiki läbisõidul sattunud, on pisikesel maalapil pakkuda vaatamist, kogemist ja enda proovilepanemist vähemalt kaheks nädalaks. Kehale ja vaimule meeldiv vahemerelik kliima on boonusena praktiliselt kogu suveperioodi jooksul tagatud.

Valdavalt reklaamib Montenegro end rannapuhkuse sihtkohana. See on ka igati asjakohane, kogu rannikuala on tihedalt kaetud teineteisele järgnevate tihedalt rahvastatud (ütleks julgelt lausa ülerahvastatud) väikeste kiviklibuste randadega. Merevesi on väga soe ja puuduvad suured lained, mis teinekord kuurortinaudingut eriti lastega reisides vähendada võivad. Kuna siinkirjutaja suurem asi rannalõvi ei ole, keskenduks mererannas vedelemise ajal selja taha jäävatesse mägedesse. Nende karmidest tumedatest olemistest ongi Mustade Mägede maa oma nime saanud. Kuigi olgem ausad, peale pikema programmiga päeva kas autos või matkarajal, on imeline tunne saata tööd rügavatele kolleegidele foto vees ligunevatest varvastest, päikesevarjust ja leemendavast karastusjoogipudelist.
Olgu selguse huvides ka mainitud, kes üldse on montenegrolased. Eraldi rahvusena on umbes poolt elanikkonda, kes end montenegrolasena määratlevad, raske tunnistada. Tegemist on Serbia (vahepeal ka Jugoslaavia) ääreala Tšernogooriaga, mis ajaloo keerdkäikude tõttu on pääsenud mõnestki Serbia emamaad tabanud okupatsioonist. Seeläbi on kasvanud ja teadlikult õhutatud piirkonna

Tee Kotorist Cetinjesse, 26 täispööret mööda mäekülge

eraldiseismist, mis 2006.aasta juunis toimunud referendumil tipnes Montenegro iseseisvuse väljakuulutamisega. Noore riigi eraldumist pooldas napilt üle poole rahvahääletusel osalenutest ja selline lõhestumine on saatnud pisikese riigi poliitilisi valikuid sellest ajast saadik. See on tekitanud pea alati väga kirglikke protsesse olulistes küsimustes – Euroopa või Vene suund, Nato või Moskva, sõjas serblastega või nende vastu, kirillitsa või ladina tähestik? Tänaseni saadavad Montenegro poliitilist elu märksõnad nagu boikott, meeleavaldus, pisargaas, riigipööre, ühehääleline edu, reetmine ja eluaegne vanglakaristus. Õnneks on veel paarkümmend aastat tagasi paariaks kaldunud maffiariigist saanud tõsine kandidaat Euroopa Liidu liikmeks ning riik on aastaid ühepoolselt kasutanud valuutana eurot. Selle kasutuselevõtu ajalugu ja taust väärib omaette artiklit, aga kindlasti on huvilistele toimunu guugeldades leitav. 1990ndate aastate verised konfliktid kogu regioonis üldiselt säästsid Montenegrot, kuid seotuna Serbiaga ollakse pigem suhetes Läänega umbusklikud tänaseni. Samas sai Montenegrost suvel 2017 täieõiguslik NATO liige, mis taaskord tõi otsuse vastased tänavatele ja vägivald sai olulise otsuse tausta pärisosaks. Kirglikud inimesed armastavad omal perverssel moel tülitsemist ikka ja jälle.

Positelji küla Bosnias

Maailma igavaim pealinn?

Peamised poliitilised protsessid ja sagedased väljaastumised leiavad aset riigi keskosas asuvas pealinnas Podgoricas. Podgorica asub lopsakas orus ning seda peetakse Euroopa kõige koledamaks ja igavamaks pealinnaks. Ilmselt võis selline „tunnustus“ olla asjakohane kümmekond aasta tagasi, kuid tänaseks on linnas tehtud korda hulgaliselt tõesti kohutavaid kortermajade mikrorajoone,rajatud moodne klassist ärikompleks, putitatud parke ning vaatamist väärib Pärnu vanalinna meenutav kvartal linna keskosas, kuhu pea igaõhtuselt saabub noorsugu värskemat moodi ja tehnoloogiat demonstreerima. Siiski, tuleb ausalt nentida, mitte midagi ei juhtu kui te Podgoricat oma reisi ajal ei külasta. Kui linna enim emotsioone tekitav elamus on tänavanimi Bratstva i Jedinstva (Vendlus ja ühtsus), siis olgem ausad, see on tõesti üsna igav koht. Pigem on linn ehk huvitav poliitikast lugupidavatele ränduritele, sest turvatarade rohkus valitsusasutuste ümber annab selge vihje kirglikkusest, millega tänavatel arvamust avaldatakse. Veekahur on valmis ja vaevalt sellega kuumalaines kannatavaid turiste jahutatakse.

Ostrogi klooster

Keset päeva veidi veini võtta on jumalale igati meelepärane tegu

Montenegro nimi viitab mägedele. Tõesti, riik on mägine. GSP-lt esmalt otsavaatav linnulennult 40 kilomeetrine distants on tõenäoliselt vähemalt saja autosõidu kilomeetri kaugusel. Sellega tuleb arvestada, kui kaardilt kodutööd tehes huvipakkuvaid sihtkohti otsida. Vaatamata sellele tasub varuda piisavalt aega ja külastada mitmeid loodusparke, mida mägine maastik lahkesti pakub. Neist tuntuim, Durmitor, asub peamistest kuurortitest lõunas risti läbi riigi põhjas. Poolel teel tasub teha kohustuslik paus turistilõksuks peetavas Ostrogi kloostris. Tegemist on tõepoolest unikaalse, 17.sajandil kaljuseina rajatud Serbia õigeusku ülistava kloostriga, kus ka täna aktiivne usuelu käimas. Ostrogi klooster on üks peamisi maamärke, mida riigi turismiamet ja –asutused kujutada armastavad. Unikaalseks muudab kloostri peamiselt tema paiknemine kõrgel kaljuseinas, millest vaid fassaad on paista, kuid siseruumid on rajatud kaljusse. Kloostris eksponeeritakse selle rajaja ja pühategijaks peetava Hertsegoviina metropoliidi Vassili säilmeid, milliste juurde lookleb katkematu palverändurite rivi. Kloostri üks olulisemaid vaatamisväärsusi on selles kasvav viinapuu, mis loodusseaduste järgi kaljus kuidagi kasvada ei tohiks. Samuti saab pudelid täita püha veega, lakkuda kloostri uksepiita ning tunda end seeläbi igati sündsa ilmakodanikuna. Igaljuhul kogemata siseruumides kokkupõrgatud pühamehe olek ja aroom viitas selgele Jeesuse verega liialdamisele. Kell oli vaevu keskpäeva tiksunud. 

Euroopa sügavaimat Tara kanjonit ületav sild

Durmitor - Montenegro looduslik visiitkaart

Jätkates sõitu Durmitori mägede suunas ilmuvad need üpris järsku silmapiirile. Kuigi absoluutsed kõrgused jäävad alla 3000 meetri, on suhtelised kõrgused siiski silmadele arvestatavat naudingut pakkuvad. Kes on viibinud Kõrg-Tatrates Slovakkias, ei suuda seda dejavu tunnet kaua tagasi suruda. Ligi poolesajast üle kahekilomeetrisest mäest koosnev 400 km2 looduspark on kantud ka UNESCO soovitatud vaatamisväärsuste nimekirja. Kliima Durmitoris on kümmekond kraadi jahedam kui rannikul, mis teeb piirkonnast nauditava keskkonna matkajatele. Vana-Euroopa parimate matkapiirkondade vääriliselt  tähistatud matkaradade võrgustik pakub väljakutseid nii mitmepäevaseid kui päevaronimisi armastavatele seljakotifanaatikutele. Durmitori läbib kohustuslik

maantee piirkonna pealinnast Zabljakist Suvodo külla, mis nüüdseks on ka kogu 44 kilomeetri ulatuses asfalteeritud. Tõesti raske on autojuhina seal silmi teel hoida. Vaatepilt lihtsalt sunnib tähelepanu eemale ning fotosõpradel sügeleb päästikusõrm lakkamatult. See parki läbiv maantee annab võimaluse just peredega reisivatele seltskondadele, et teha mõnetunnised päevamatkad tippudele, mis kõrguvad otse vaevu autolaiuse tee ääres. Väljakutset aga leidub ka köisi ja karabiine normaalse puhkuse osaks pidavatele matkameestele. Durmitori, aga ka kogu riigi kõrgeim tipp, Bobotov Kuk 2522 meetri kõrgusel merepinnast on kättesaadav vaid abivahenditega asjatundjatele. Samas on just Durmitor väga sobilik paik pere väiksematele esmaseks tutvuseks tõeliselt mägiste oludega. Enamasti turvaliste matkaradade võrgustik viib ka vähekogenud loodussõbra nii piisavalt kõrgele, et teha seal veel juulikuus lumememme. See saab küll üsna liivane ja pruun muidugi. Kui käsil ei ole just matkaonne nõudev mitmepäevamatk (telke parki püstitada arusaadavalt ei tohi), saab peavarju ja meelelahutust „pealinnast“ Zabljakist, kus vist pea kõik majapidamised pakuvad rendikortereid, -maju või tube. Talvisel perioodil on Durmitor piirkonnas tuntud suusakeskus, mida külastatakse kõigist naabermaadest.

Durmitor

Durmitori põhjapiiril asub üks Montenegro ikoonilisem vaatamisväärsus – Tara jõe kanjonit ületav sild. Kuigi tegemist ei ole just maailmanäinud inimeste jaoks mingi tohutu kõrgusega rajatisega, on see ligi 200m kitsast Tara kärestikujõest kõrgemal asuv ligi 400 meetrit pikka kaarjate löövidega sild tõesti muljetavaldav. Eriti hea vaate sillale saab selle kõrvale rajatud köiel korraliku kiirusega kulgeval nn ziplinel, mis viib teid turvaliselt kinnitatuna, kuid samas abitult vabana tunduvana vuhisedes üle kõrge kanjoni. Sõit on küll lühike, kuid ligi kilomeetrine adrenaliinilaks nõuab siiski paar korda ajudes eneseületamist, enne kui 20-eurone pilet lunastada on plaanis. Ärge mõelge liiga kaua, oht elamusest ilma jääda võib tunduda liiga reaalse valikuna. Mõningane hirm väärib küünlaid. Sarnaseid köiega üle kanjonite sõitmisi leiab Montenegrost veelgi, kuid just Tara kanjoni ületamine on üks pikemaid, kiiremaid ja elamus on kindlustatud kogu eluks. Vanusepiirangut silma ei hakanud, aga ilmselt keelab Euroopa Liit lastel „selle jama“ varsti ära.

Kohustuslikke "klotse"

Lisaks Durmitorile pakuvad Montenegros matkamise võimalusi veel neli, kuid veidi väiksemat rahvusparki. Puhkuseliste üks lemmikuid on kindlasti Budva kuurortist vaid tunnise autosõidu kaugusel olev Lovcen. Juba Lovcenisse ligipääs on elamust väärt. Ei saa just öelda, et Montenegros oleks sirgeid teid, aga eriti kõveraid on küll. Taaskord UNESCO pärandisse kuuluvast Kotori linnast viib samanimelise lahe kaldalt algav ning maailma kurvilisemate teede (kohati nimetatud ka kui maailma ohtlikemate teede nimistusse) edetabelisse mahtuv kitsas rada merepinnast pooleteise kilomeetri kõrgusele. Keeruka tee keerukamal lõigul on 26 ligi 180-kraadist pööret ning alalõpmata tuleb tagurada, et vastutulija mööda lasta. Samas, kes on sarnaseid teid elus ennegi sõitnud, ei kujuta Kotori Montenegro endise pealinna Cetinjega ühendav otsetee midagi ülearu üllatuslikku. Tee on asfalteeritud, kuigi kohati väga kitsaste võimalustega eksimiseks, kuid vägagi hästi sõidetav. Aega kulub omajagu, kuid enamus sellest ilmselt pildistamise peale. Vaade Kotori lahele, mida peetakse kogu Montenegro visiitkaardivaateks, on tõesti lummav. Kogu 40 kilomeetrist on just kaheksa sellised, mille tõttu on tee tähistustusega P1 kinnitatud maailma enim keerutavate teede esikümnesse. Samas sõidavad teel ka liinibussid, mistõttu julgen elamust soovitada kõigile, kes oma juhilube just ostnud ei ole. Lovceni pargi peamine vaatamisväärsus on prints  Petar Petrović Njegoši mausoleum, mis asub uskumatult kaunist ja 360-kraadist vaadet pakkuva mäe tipus ja mille juurde viib pulssitappev trepp. Njegoš on montenegrolaste jaoks oluline riigijuht, kirjanik ja filosoof, kes valitses piirkonda 19.sajandi esimeses pooles. Mausoleumini võib matkata näiteks Kotorist kaks päeva või sõita autoga kahe tunniga parkimisplatsi, valiku las otsustavad reisiselli huvid.

Kataloogivaade Kotori lahele ja vanalinnale

Mitmel korral mainitud Kotori linn liigitub valdkonda, kui sa pole käinud Kotoris, pole sa käinud Montenegros. Samas, sarnaseid armsaid kitsad vanalinnu leidub kogu regioonis, kuid olgu siis linnukese pärast sellest turistidest pungil nukuasulas käidud. Küll aga tasub pildistajate hordid seljataha jätta ja ronida linnamüüri tagant algavale lõputule taevatrepile, mis küll 300 kõrgusmeetrit ja umbes tund aega hiljem siiski otsa saab. Ning nüüd on teie kord pildistada, sest avanev vaade Kotori lahele on just see, mida montenegrolased oma reisiraamatute kaanefotoks armastavad soovitada. Lisaks fotoaparaadile on kohustuslik kaasa võtta piisavalt joogivett, et tasakaalustada põrgukuumuses kaduma läinud liitrid. Kuigi ronimine linnamüüril on populaarne, ei ole see siiski niivõrd ülerahvastatud kui all-linnas nähtu. Jõukohane ka mudilastele, kuigi jonnihoogude ületamiseks tuleb ilmselt motivatsioonikõnet eelmisel õhtul natukene harjutada.

Põnevad naabrid

Kuigi jutu fookuses on Montenegro, on suurepärane võimalus külastada ka naaberriike Bosnia ja

Mostar, Bosnia

Hertsegoviinat ning Albaaniat. Kaugele ei jää ka Kosovo, Serbia ning kel Dubrovnik Horvaatias nägemata, siis see on kiviviske kaugusel. Kuigi viimane info räägib, et Horvaatia pärl ei soovi enam üle 3000 turisti päevas näha ja kui just varahommikul sappa ei võta, siis vanalinna enam sisse ei pääse. Kuna siinkirjutaja on Aadria vanalinnu oma arvates üledoosi jagu näinud, siis Dubrovnik on nägemata ja las ta siis nii jääb. Kuid ajaloo- ja poliitikasõbrana mind Mostarist Bosnias eemale hoida ei õnnestunud. Ligi 20 aastat peale lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel.Kuigi Mostari ikooniline Vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosnialane. Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi – islamiusuliste bosnialaste vastu. Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt

Ikooniline Mostari sild, Bosnia

Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosnialasi on sunnitud elama risti-rästi ja usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Olgu siiski mainitud, et vaatamata ISIS-e hoiatusele Balkanimaid mitte unustada, ei ole kogu regioonis toimunud seni mitte ühtegi terroritegu. Haavad on liiga värsked, kuid uus ja mässumeelne põlvkond on sirgumas, kelle jaoks sõjakoledused muutuvad taas sõjaromantikaks ning rahvustunded keevaks kireks. Kahjuks näeb seda selgelt vaadates erinevate rahvaste teleprogramme – Srebrenica etniliste puhastuste veresaunade aastapäeval olid süüdlased Horvaatia, Bosnia või Serbia televisioonides alati erinevad. Poliitilist pinget ja ajaloo valu saab maha pesta näiteks Mostari lähistel Kravices, kus looduslike koskede kaskaadi all saab 40 kraadi käes nautida suisa jahedat jõevett. See jääb kenasti tagasiteele läbi arhaliste moslemikülade Bosnias ninaga Montenegro suunas. Õhtuks panete taas varbad juba Aadria merre ja avate jääkülma Nikcisko. Ettevaatust, angiin on seal enamlevinud tõbi turistide hulgas, mis eelpoolkirjeldatud hedonismi tulemusel võib kergelt nakkuda.