Kirjutatud augustis 2018
Lennuettevõte Nordica avas suve hakul liinilennu Tallinnast Makedooniasse, Ohridi kuurortlinna samanimelise järve kaldal. Jälgides massiivset turundustegevust, millega Makedoonia ka Eesti suuremates veebiportaalides ning ajakirjades alates kevadest erakordse panustamisega silma paistab, on selge, et järjekordne Balkanimaa üritab astuda suviste rannapuhkuste veetmisega armastatuks saanud Horvaatia ja Montenegro kõrvale. Kuidas merele suletud väikeriik seda vaid kahele suurele järvele panustades suudab ning mida põnevat varbad vees olles veel tähele panna?
Makedoonia on hetkel kuum teema kogu Euroopa poliitikas. Riigi majanduslik ning julgeolekualane paigalseis ja ebakindlus on toomas murrangut pikaajalises nimevaidluses naaberriigi Kreekaga, kelle arvates varastab Makedoonia järjepidevalt kreeklastele kuuluvat identiteeti. 30.septembril 2018 toimub Makedoonias nimereferendum, kus läbi nutika ning otseselt riigi uuele nimele mitteviitav küsimus peab selgitama, kas makedoonlased soovivad jätkata tihedama lõimumise teed Euroopa Liidu ja NATO-ga või on eneseuhkus väärt edaspidigi isolatsiooni jäämist. Väheoluline ei ole ka teadmine, et Montenegros kätteproovinud ja ebaõnnestunud Venemaa on sarnaseid võtteid ja mõtteid proovimas rakendada ka Makedoonias ning seal võib Moskva seemnetele olla üsna viljakas pinnas. Referendumil kõlab küsimus: «Kas toetate EL-i ja NATO liikmesust, nõustudes kokkuleppega Makedoonia Vabariigi ja Kreeka Vabariigi vahel?». Prespa järve kaldal (Ohrid järve naaberveekogu) sõlmitud ajalooline kokkulepe peaks praeguse lohiseva „endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik“ asendama nimega „Põhja-Makedoonia Vabariik“. Kompromiss tundub olevat rahuldav – Kreeka lubas nimes kasutada viidet Makedooniale ning lõpetaks kokkuleppe realiseerumisel Makedoonia püüdluste takistamised rahvusvahelistes organisatsioonides. Päriselus on asjad siiski sirgjoonelisemad. Pea kõigi Makedoonia toodete pakenditelt vaatab vastu tootja päritolumaana „R.Macedonia“ („R“ viitab sõnale „vabariik“, kuigi pikalt seda välja ei kirjutata) ehkki sellise nimega vabariiki pole ka seni olemas olnud. Levinud on arvamus, et ka edaspidi unustatakse siseriiklikus tarbimises viited põhjapoolsele vabariigile ära ning riigi promokampaaniad jätkavad Makedoonia tutvustamist ühesõnalisena. Tehnilisi probleem tekitab ka teadmatus, kui palju hääleõiguslikke kodanikke referendumil osaleda võib. Erinevus nimekirjade ja loogilise suurusjärgu vahel on ligi 200 tuhat inimest! Puudub elektrooniline nimekiri ning sajad valijad on andnud teada, et nende nime võib esineda paljude piirkondade valimisnimekirjades, kus iganes nad varasemalt elanud on. Valijate korduvesinemine ja segaste nimekirjade probleem on Makedoonia valimisi saatnud juba kaua.
Referendumi lähenemist tunnetab Makedoonias liikudes siiski vähe. Vaid pealinnas Skopjes, mille täiesti pöörane monumendipark väärib eraldi tutvustamist, on märgata nimemuutust taunivate organisatsioonide üksikuid telke ja meeleavaldusi. Neid käitavad asjaosalised peavad Kreeka diktaadi all toimunud nimeregulatsiooni protsessi alandavaks ning peavad nimevahetust kultuurilise genotsiidi avapauguks. Kes on õigem makedoonlane, las see jääb ajaloolaste ja etnoloogide pärusmaaks. Kuid fakt on, et samanimelise piirkonnaga Bulgaarias kreeklastel tüli kiskuda ei ole olnud tarvis. Skopje kesklinn annab aimu, miks Kreeka niivõrd tõre iidse ajaloo jagamisel on ning olgem ausad, neil on kartusteks ka põhjust. Sellise erinevatest ajastutest pärit monumendikompleksi üle olnuks uhke iga Vana-Rooma või Kreeka linn või linnriik. Skopjel ilmselt (järjepidevat) linnaarhitekti institutsiooni pole olnud või ongi maitsemeel nii lennukas, kuid vaatepilt mõjub lihtsalt koomilisena. Vana-Kreeka jumalad läbisegi Aleksander Suurega, Tito-aegsete partisanide taustal. Imetavavad emad ja holokaust. Linnasüda ei meenuta mitte hoolikalt läbimõeldud ajaloolis-kunstilist tervikut, vaid laoplatsi, kuhu kõik kasutuks osutunud ausambad kokku on toodud. Väidetavalt olla siiski viimaste aastate jooksul sammaste, kujude, monumentide ja mälestiste hulka vähendatud ning allesjäänuid hoolsamalt graffitist puhastatud. Aleksander Suure perutava hobusega hiigelkuju „sponsoreerib“ taustal Makedoonia levinuma õllemargi Skopsko valgusreklaam. Sama tuleb tunnistada, et poliitikast tiine virr-varri kõrval on tegemist väga puhta ja mõnusa auraga linnaga, kus ka öisel ajal alati midagi toimub. Linn on jagatud kaheks – lõunapoolne uuslinn ja põhjapoolne, valdavalt türklaste poolt asustatud nn vanalinn. Just viimane on see, mida pealinna külastusel peetakse olulisimaks. Miniatuurne, äärmiselt mõnusa vibratsiooniga mošeedest, turgudest ja äridest palistatud linnaosa, kus senini saavad hästi läbi tee ja raki, miniseelik ja pearätik ning turiste (peamiselt siiski kodumaiseid) voorib sadade ja tuhandete kaupa. Ottomani aegade pärandina on Makedoonias arvestatav türgi vähemus, kes valdavalt on just kogunenud pealinna Skopjesse. Maapiirkondadest on türklased kogunenud rohkem kagu- ja loodepiirkondadesse. Türklaste arvukuseks loetakse umbes 80 tuhat inimest. Türgi kogukonna teeneks loetakse romade ühiskonda sulatamist, kuna makedoonlaste ja albaanlastega see kirev seltskond ülearu sõbralikult ei sulandu. Türgi taustaga ettevõtetes on romad leidnud nii töö, kui teinekord armastuse.
Etnilised pinged on riigis siiski üsna tõsised. Veerandi elanikkonnast moodustavad etnilised albaanlased, kes elavad valdavalt Albaania ja Kosovoga piirnevatel aladel. Kahekeelsed tänavasildid on selles piirkonnas sõltuvalt asula rahvastikust „täiendustega“. Albaanlaste külades ja linnades soditakse maha kõik kirillitsas kirjutatu, makedoonlaste omades käitutakse vastupidiselt. Iga küla annab oma meelsusest märku valdavalt Lähis-idast tuntud grandioossete lipumastidega, kus lehvib vastavalt kahepealise kotkaga punalipp või puna-kollane päike. Kirillitsas kirjutatud „Makedoonia makedoonlastele!“ ilutseb pea igas albaaniakeelses ja -meelses asulas hoonete seintele kiiruga sodituna. Füüsiliste mõõduvõttudeni suuremal määral kahe rahvusgrupi vahel siiski läinud ei ole, kuid riigi teenuste ja õiguste osas on Tirana olnud lähiajaloos sunnitud läbi rahvusvaheliste organisatsioonide siiski sekkuma. Nii näiteks avati esimene albaaniakeelne kõrgkool alles aastapäevad tagasi. Samuti võttis Makedoonia parlament käesoleva aasta alguses vastuse seaduse, mis võimaldab albaaniakeelset asjaajamist valdavalt albaanlastega asustatud piirkondades. Parempoolsed parlamendiparteid küll protesteerisid, kuid ülinapi häälteenamusega (69 poolthäält 120-st) seadustati olukord, mis reaalses elus on nagunii selline olnud ning pigem on vastuvoolu ujumine tekitanud pingeid juurde. Uuringute järgi on albaanlased Makedoonia poliitikatega nende suunal siiski valdvalt rahul ning mingit Suur-Albaania idee vaikset realiseerimist käed rusikas taskusse peidetuna karta ei ole. Väidetavalt. Tuleb kindlasti märkida, et usulistel erisustel riigis pingeid sisuliselt ei ole – nii albaanlased kodumaal kui Makedoonias (aga ka Montenegros ja Kosovos) on üsna usuleiged. Võib-olla on üllatav, et valdavalt moslemiriigiks peetav Albaania on usuleiguse edetabelis lausa 14.kohal! Turistina on neid albaanlaste ja makedoonlaste asulaid põnev külastada, kuna sageli läheb üks küla teiseks üle nii, et aru saab sellest vaid usuasutuse arhitektuuri ja sümboolikat jälgides. On siiski üks veidi pingelisem episood Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõja perioodist, kus ainsa kristliku külana oli Vevcani sunnitud moslemitest ümbritsetuna kuulutama välja iseseisvuse oma vabariigi näol.
Vevcani Vabariik või pigem on tegemist külariigiga (pindala 23km2), kuulutati välja edela-Makedoonias 8.aprillil 1993. Peamine põhjus selleks peitus asjaolus, et külas asuvad väga veerohked allikad, mida toonane valitsus üritas kunstlike kanalite näol suunata naaberküladesse ja põllumaadele. Kohalike protestid võtsid aina suurema ja ka usulise taustaga protesti mõõtmed, mis kulmineerus omariikluse väljakuulutamisega. Vastsündinud vabariik suutis trükkida oma rahagi, kuid mõne kuu jooksul pinged siiski lahtusid, allikad jäid suunamata ning täna on kaunis mägiküla selle episoodi pannud edukalt turismiaktsioonina tööle. Külas saab matkata allikatel, ronida Albaania piirnevates mägedes ning süüa vaid Vevcanile omaseid toite. Kõigil on võimalik saada riigi aukodanikuks, kui ära juua märkimisväärne kogus Vevcani veine.
Kulgedes Makedoonias on siiski selge, kuhu viib suhteliselt arvestatav isolatsioon. Riik on merele suletud, mis ei ole tekitanud ülemäärast huvi isegi Hiina poolt. Meenutagem, et Montenegros „aitavad“ hiinlased ehitada teid ja võtavad üle sadamaid, mis on toonud olulise (äkki isegi ohtliku?) elavnemise majanduses. Makedoonia majandus, mis idabloki lagunemise järel oli veerandi võrra Eestist suurem, jääb sellest täna kaks ja pool korda maha. Samad suhtarvud võib tuua ka teiste Balkanimaade kohta, kus eurointegratsioon pole edenenud nii nagu Balti riikides. Makedoonia oli riik, mis jäi füüsilisest sõjategevusest 90ndate alguses puutumata, seega oli stardipositsioon Eestiga sarnane. Makedoonia töövõimelisest rahvastikust ligi viiendik töötab Euroopa Liidus. Igapäevaselt saab sellest tunnistust maanteedel liikuvate Saksa, Šveitsi, Itaalia ja ka Rootsi (!) numbrimärke kandvate autode rohkust märgates ning need ei ole ohtrad välisturistid. Samalaadne Itaalia numbrimärkide hullus paistab silma muide ka Albaanias. Makedoonias nimetatakse viimaseid 10..20 aastat raisatud dekaadideks. Kui Albaanias on tunnetada tahet edasiliikumiseks, siis Makedoonia upub aina enam lootusetusesse. Seda kinnitab ka viimane Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeks, kus Makedoonia saavutas 180 riigi hulgas alles 107.koha, olles sellega kaugelt kõige kesisema tulemusega riik regioonis. Elanikkond puutub sularaha võimuga kokku igapäevaselt. Euroopa Liit on andnud võimudele proovikivi korruptsiooniga võitlemisel (kitsamalt kohtute mõjutamise vähendamiseks), kuid peale soovitatud ametite ja organistatsioonide loomise sisulise tööni seatud tähtajaks ei jõutud. Pooled Makedoonia kohtunikud tajuvad otsest mõjutamist nende töös. Meediavabaduste indeksites kukutakse alati, kui silmapiiril on valimised või põhimõttelised valikud. Nii ka nimerefendumi eel tajuvad nimevahetust taunivad jõud valitsuse survet ja eelisseisundit meedias oma seisukohtade kaitsmiseks.
Ka võimud on nimevahetuse küsimuses lõhki – president Gjeorge Ivanov on tuline nimevahetuse vastane. Pingeid parlamendis aga lahendatakse emotsionaalseimal moel. 27.aprillil 2017 ründasid paarsada mustades maskides keerulise nimega parempoolse Makedoonia Ühtsuse Partei (VMRO-DPMNE) toetajat parlamenti hetkel, kui selle esimeheks valiti sotsialist ning albaania taustaga Talat Xhaferi. Samal sessioonil otsustati napi enamusega ka eelpoolmainitud albaania keele staatuse tõstmine. Läbiviidud rünnakus peksti parlamendisaalis läbi ligi 100 inimest, neist paarkümmend tõsisemalt. Tappa sai parlamendiliikmed, parlamendi esimees, sotsialistide juhid ning saalis viibinud ajakirjanikud. Politsei sekkus pisargaasiga ning episoodi meenutatakse kui „verist neljapäeva“. Just neil päevil algas Skopjes suur kohtusaaga episoodi tellijate tuvastamiseks. Esialgu on kohtu alla 30 inimest, nende hulgas opositsioonisaadikuid, aga ka ooperilaujaid ja sportlasi – valdavalt VMRO ideede toetajad erinevatel elualadelt.
Kõigi sarnaste teadmiste taustal on siiski soovitus need ära unustada ja võtta Makedooniast, mis neil külalistele pakkuda on. Riik on eestlastele äärmiselt soodne, mis annab tunnistust asumisest turismiriigina selle pika tee algusruudus. Nõudlikumale reisijale jätab turismitaristu selgelt soovida. Peamiste reklaamitud vaatamisväärsuste juurde ei vii sageli sõidetavaid teidki, parkimiskorraldusest või arusaadavast ligipääsust rääkimata. Taksomaffia dikteerib ühistransporti. Kuid võib-olla just kõik see eristabki hetkel Makedooniat teistest regiooni riikidest, kus ollakse turistide hordidega juba pigem hädas. Kartus, et järveäärne rannapuhkus kuidagi mereäärsest kesisem oleks, ei ole põhjendatud. Ohridi ja Prespa järved on suured, rannariba piisavalt ning ilm suveperioodil pea igapäevaselt ilus. Asukohast johtuvalt on pikema reisi korral on soovitav mõneks päevaks sõita Albaaniasse. Aadria meri on kolme ja põnev, endiseks Euroopa Põhja-Koreaks kutsutud riigi pealinn Tirana, kahe sõidutunni kaugusel. Albaania teed on samuti väga heas korras, Makedoonia omad kahjuks mitte nii. Dekaadi pärast on mõlemad riigid reisisihtidena ilmselt sama nõutud kui Horvaatia või Montenegro tänapäeval. Aitame neid pärleid siis lihvida.
