1990.aastatel erakordselt verise Jugoslaavia lagunemise tulemusel tekkis Balkanile mitmeid riike, mis vaatamata sarnasele stardipositsioonile on arenenud äärmiselt erinevates suundades. Näiteks on sõjast imekombel eemale jäänud Sloveeniast saanud piirkonna edulugu, samas kui naabritel nii hästi läinud ei ole. Tekkinud noored riigid maadlevad sõjajärgsete mõjudega ja peavad tegema pingutusi, et õudusi provotseerinud sündmused taas pinnale ei kerkiks. Niisugusel ristteel seisab teiste seas ka Montenegro.
Montenegro on olulistes poliitilistes küsimustes olnud tihti lõhenenud
Juunikuus sai Montenegrost NATO täieõiguslik liige. Riigi püüdlus sõjalisse eliitklubisse algas veel perioodil, kui Serbia ja Montenegro moodustasid samasuguse lohiseva nimega liitriigi. 2006.aasta maikuus toimunud iseseisvusreferendumil otsustas napp enamus montenegrolasi (55%) Serbiast
lahkulöömise kasuks ja see oli esimene märk, et riigi tulevikus võib tekkida olulisi polariseerumisi, mis piirkonna turbulentse arvestades võivad tipneda vägivallaga. Kuna Serbia kandis Euroopa poolt olulisi piiranguid seoses oma kaitsva suhtumisega Horvaatia ja Bosnia territooriumil sõja ajal inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud serblastest liidrite osas, otsustas ka NATO liitumiskõnelusi jätkata vaid Montenegroga. See oli esimene tõsine kiil, mis löödi seni vennalike rahvaste vahele. NATO jaoks oli tegemist märgiliselt olulise uue liikmega. Nüüd on kaitsealliansi kontrolli all peaaegu kogu Euroopa rannik alates Türgist lõpetades Norra-Vene piiril. Tänaseks on ka Serbia oma suhtumist sõjakuritegudesse oluliselt korrigeerinud ja seeläbi on saavutatud läbirääkimistel Euroopa Liiduga ühendusega liitumise teemadel parimat võimalikku edu. Avatud peatükke liitumiskõnelustel on Serbial rohkem kui teistel postjugoslaavia riikidel. Meenutagem, et Euroopa Liitu kuuluvad juba Sloveenia ning Balkani sõdades aktiivselt osalenud Horvaatia.
Montenegro on tänaseni poliitilistes küsimustes äärmiselt lõhestunud. Riigi president Filip Vujanovic on võimul 2013.aastal toimunud valimiste toel saavutatud napi 51%-lise toetusega. 2016.aasta sügisel toimunud parlamendivalimiste tulemus oli niivõrd kirev, et täna moodustavad Montenegro valitsuse kunagise kompartei järglane Demokraatlik Sotsialistide Partei koos viie (!)partei ja ühe parteitu ministriga. Nende valimiste tulemusena alustasid 38 opositsionääri (peaaegu kogu opositsioon) boikotti, mis kestab tänaseni. Et õli veelgi tulle valada, proovisid vahetult valimistele eelneval nädalal opositsiooniliidrid koos endise kõrge politseiametniku Bratislav Dikiciga võtta jõuga üle parlamendi ning kõrvaldada füüsiliselt tollast peaministrit Milo Dukanovici. Tänaseks alanud kohtupidamine riigipöörajate üle on pikemaks ajaks kinnimajja mõistmas tosinat Serbia ja Montenegro kodanikku ning tagaselja kahte Vene passiga endist GRU agenti. Moskvat häirib selgelt järjekordse väikeriigi aina tihedam koostöö Euroopaga. Riigipöördekatse tõi tänavatele vägivalla ning selle mahasurumiseks kasutatud politsei jõuvõtted on tänases Montenegro meedias üks peamisi aruteluteemasid. Montenegro poliitilist komberuumi on saatnud lakkamatult märksõnad nagu reetmine, vägivald, protestid, korruptsioon, boikott jne jne. Noorele demokraatiale tuleb mõned asjad andestada ning selgelt tuleb aru anda, kust riik tuleb.
Kurjategijate paradiisist tõsiseltvõetavate riikide hulka
Veel paarkümmend aastat tagasi kujutas Montenegro Serbia osana endast praktiliselt anarhiasse langenud kuritegelikku provintsi. Koos Albaaniaga oldi Euroopa tagahoov, mille igapäevaelu hulka kuulus ohjeldamatu relva-, narko- ja inimkaubandus, mõrvad ja rahapesu. Riigis, kus inimestel ei olnud pangaarveid, toimetas siiski üle poole tuhande panga. Kui kesk-eurooplase sõiduauto langes kodumaal varguse ohvriks, siis elukaotuse hirmus võis minna seda otsima Lõuna-Balkanile. Albaania rollist ja kiratsevast arengust sarnastel teemadel võib kergemal moel kõneleda tänaseni, kuid
Montenegro on suutnud õnneks enamat. Montenegros on maksevahendiks euro. Kuidas on selline asi võimalik? Ühepoolse euroraha kasutamise juured peituvad 70ndate aastate tõsiasjas, et oluline osa tollase Jugoslaavia rahvastikust töötas või omas finantsilisi sidemeid Lääne-Saksamaaga. Selle tulemusel oli regioonis reaalne maksevahend Saksa mark. Saksamaa liitumisel eurotsooniga tekkis Jugoslaavias tõsine mure rahatähtede muutumisest lepalehtedeks ja nii otsustas Montenegro vahetada sularahamargad ilma küsimusteta eurodeks. Veelkord, küsimusi ei esitatud. Üle 10-tuhande margaste vahetustehingute korral tuli avada küll pangaarve, kuid selline üliliberaalne mehhanism võimaldas suurel osal piirkonna illegaalsetel grupeeringutel täiesti seaduslikult oma tulud puhtaks pesta. Euroopa Keskpank oli raevus, kuid montenegrolased hääletasid jalgadega. Riigi uueks valuutaks sai euro. Sarnase skeemi järgi on näiteks ka Kosovos ametlikuks maksevahendiks Euroopa ühisraha, kuigi ei Kosovo ega Montenegro täida ühtegi euro saamiseks vajalikku eeltingimust. Euroopa institutsioonid on olukorraga leppinud, sest Montenegro on jõuliselt alustanud euroliiduga liitumise protsessi ning eesmärgiks on olla liidu liige aastaks 2023. Seetõttu ei ole pragmaatiline väikeriigi arenguid takistada sundides neid vaheaastateks kasutama oma rahvuslikku valuutat.
Toetus NATO-le on kogu regioonis kõikuv. Varjud minevikust?
Toetus Euroopa Liiduga liitumisele on samuti üsna piiripealne. Kuid veelgi olulisemat eraldatust on tekitanud NATO liikmeks saamine. Protestid pealinna Podgorica tänavatel on igapäevased. Valitsusasutused ja presidendi residents on ümbritsetud turvaaedade ja politseijõududega. Kuigi Montenegro tänane territoorium ei kannatanud Balkani sõdades märkimisväärselt, oli riik tollal Serbia osana Belgradi ja Slobodan Milosevici valikute tugev toetaja. Seeläbi mõjus NATO tegevus Serbia vastu osale montenegrolastele väga tundeliselt ja seda ei ole unustatud. Reisides naaberriikides
Bosnias ja Hertsegoviinas ning Horvaatias, näeme tohutul määral senini turmtules kannatanud hooneid ja rajatisi. Oluline osa Montenegro elanikest elas ja elab ka täna pigem kaasa NATO
(laiemalt läänemaailma) rünnakutes kannatanud Serbiale. Sõjakuritegude taak saadab Balkani riike ilmselt veel aastakümneid. Sarnaselt samalaadsetele ja värskematele, kuid tänaseks lõppenud konfliktidele, peavad tapjad ja ohvrid elama kõrvuti. Eriti tugevalt on see tuntav just Bosnias, mis oma olemuselt on joonlauaga tehtud riik. 1995.aastal allkirjastatud Daytoni rahuleping, mis lõpetas reaalse sõjategevuse Bosnia ja Hertsegoviina aladel ning tõi 20.sajandi lõpu ühe füüsiliselt kõige keerulisema lahutuse – sajad tuhanded inimesed pidi rahu saavutamiseks kolima oma asualadelt rahvusliku tunnuse alusel määratud territooriumitele – lõpetas küll sõja, kuid pole ilmselt lõplikku pingelõdvendust garanteeriv lahendus. Nii on tänaseks Montenegroga piirnev ala 90%-liselt Bosnia serblaste kontrolli all olev autonoomne Serblaste Vabariik ning ülejäänu kunstlikust moodustisest moodustavad Bosnia horvaatide ja bosniakkide föderatsioon. Reisides nendes valulistes regioonides on selge, kelle territooriumil ollakse. Sümboolikaga ei olda kitsid. Ruudulisi Horvaatia sümboleid ning meilegi tuttavat vene trikoloori meenutavat serblaste sümboolikat kohtab nende asualadel ohtralt. Oluline on märkida identiteetide rõhutamisel kirjamärkide kasutust. Kui Bosnias ja Hertsegoviinas on kasutusel nii ladina tähestik kui kirillitsa, siis serblaste regioonis on ladina tähtedega kirjutised soditud. Horvaatide poolel on märgata vastupidist sümpaatiat. Sarnane on olukord ka Montenegros – Serbiat emamaana tunnistav elanikkond hoiab au sees kirillitsat, noorem rahvas rohkem ladina märke. Kummalisel kombel suudavad sama keelt kõnelevad piirkonnad kogu regioonis kirjaviisis kasutada täiesti erineva päritoluga tähti. Enamasti kipub montenegrolaste valik kalduma siiski ladina kirjaviisi kasuks ja kirillitsas võib leida veel veini ja mett ostma kutsuvaid silte mägikülades.
Mostar – endiselt jagatud linn, mis püüab unustada
Reisides Montenegrosse tasub kindlasti külastada vaid mõne sõidutunni kaugusel Bosnias olevat Balkani sõdade „visiitkaarti“, Mostari linna. Ligi 20 aastat peale lahingute lõppemist on Mostaris kümneid lauspommitamiste ja tänavalahingute märke kandvaid hooneid. Ilmselt kogu Bosnias peetavatel korteriühistute koosolekutel on üks peamisi arutlusteemasid kuuliaukude lappimine fassaadidel. Kuigi Mostari ikooniline Vana sild on taastatud ja vanalinnast loodud idülliline turismimeka, siis sügaval pinna all ei ole linn üle saanud rangest jaotusest erinevatel jõekallastel. Kui nooremad elanikud näevad tulevikku minevikku unustada proovides, siis linnast võib leida päevatuuride korraldajaid, kes tutvustavad keerulist lähiajalugu ning tahes tahtmata sõltub jutu meelsus asjaolust, kas rääkija on serblane, horvaat või bosniakk. Samuti annab polariseerumisest usulisel pinnal märku ohtrate minarettide kohal Humi mäetipule püstitatud hiiglaslik rist. Kuigi Mostari rist ei ole tekitanud vägivalda nagu sarnase ettevõtmise püstitamine näiteks Sarajevos, on see siiski märk lisaks serblaste ja horvaatide pingetele ka psühholoogilistest mõjutustest kolmanda rahvusgrupi – islamiusuliste bosniakkide vastu. Olgu siiski täpsustuseks mainitud, et konkreetselt Mostaris täna serblasi praktiliselt enam ei ela. Kui riik on jagatud suuresti Serbia-Horvaatia teljel, siis just bosniakid on sunnitud elama risti-rästi ning usulisel pinnal lahvatada võivaid konflikte kardetakse riigis enim. Onju just Bosnia ja Hertsegoviina üks
suurimaid ISIS-e võitlejate ja sümpatiseerijate kasvulavasid Euroopas ning ilmselt mitte asjata ei unustanud terroriorganisatsioon oma kevadises läkituses Balkanimaid ähvardades Bosniat mainimast. Kuid olgem täpsed – Balkanit ei ole kaasaaegse argielu lahutamatuks osaks saavad terrorirünnakud tabanud ja enamik sealseid riike võõrustavad meelsasti ning turvaliselt oma külalisi. Kaugenenuna loo peafookusest, Montengrost, tuleb viimase õnneks mainida usuliste eriarusaamade väheolulisust. Kuigi riigi idaosas on märkimisväärne albaanlastest islamiusuliste kogukond, on Montenegro siiski õigeusklik riik. Kuid demograafilised arengud teevad muret siiski aina enam. Nimelt kahaneb montenegrolaste arv läbi negatiivse iibe ja väljarände, kuid albaanlaste juurdekasv riigis on üsna tuntav. Milline on Albaania roll regioonis?
Albaania kasvav roll regioonis
Albaania on pidevalt vallutanud Euroopa vaesemate riikide edetabelite esikohti. Reisides Montenegros, soovitan siiralt mõneks päevaks kiigata ka Albaania poolele,et saada kinnitust või lükata ümber müüte. Visuaalselt ei erine Albaania Balkani teistest riikidest millegi poolest. Kui, siis ehk hobusõidukeid on rohkem. Inimesed aga seevastu veelgi uudishimulikumad, siirad ja sõbralikud. Kõik piirkonna rahvad tunnevad siirast tähtsust, et just nende kodumaa külalisele kõige külalislahkem tunduks. Kahjuks maadleb Albaania endiselt tohutu korruptsiooni ja sellest tingitud vaesuse käes. Transparency Internationali indeksi järgi asub Albaania 176 mõõdetud riigi hulgas 83. kohal, mis kuulub lootusetute riikide kategooriasse. Euroopas tegutsevate terrorirakukeste ja organiseeritud
kuritegevuse relvadega varustamise niidid viivad tihtipeale just Albaaniasse. Tänaseni ei soovitata matkahuvilistel ülearu aktiivselt kulgeda imekaunites mägedes Albaania ja Montenegro piiril relvastatud salakaubitsejate rohkuse tõttu. Kahte riiki ühendava Skadari järvel paadisõitu nautides tuleb vältida sattumist piiridele, mis tagab kohese relvastatud politseijõudude sekkumise eelkõige Montenegro poolel. Relva- ja narkokaubandus Aasiast Euroopasse käib endiselt paljuski siitkaudu. Albaanias juulikuus toimunud parlamendivalimised ei sisesta samuti julgustust. Rahval on vaesusest ja kokkuhoiust Euroopa unelma suunalisel liikumisel kõrini. Kuigi valimistel seljavõidu saavutanud sotsialistid (ainuvõim valitsuses) on samuti mõõdukalt euroopameelsed, on peaministrina jätkanud Edi Rama sõnum siiski selge – rohkem võrdsust kõigile. Tegelikult maadleb valgetes tennistes Euroopat väisav hendrikagurliku olekuga populistlik peaminister ehtalbaanialike süüdistusega korruptsioonis ja omakasus. Albaania kummalisi võimuvertikaale kirjeldab ka asjaolu, et riigi presindendi Ilir Meta abikaasa Monika Kryemadhi on äärmusvasakpoolse Sotsialistliku Integratsioonipartei liider ja see asjaolu tekitab asjatuid pingeid valitsevate sotsialistide ja presidendi vahel. Kuigi Monika Kryemadhi partei on üsna ebaoluline jõud Albaania poliitikamaastikul, eelistab president selgelt oma teise poole rolli riigi vasakpoolses liikumises. Täidesaatvad valitsejad aga väldivad presidendi soosikut kiivalt.
Suur-Albaania – kasvava toetusega utoopia või reaalne tulevik?
Albaania rahvaarv on umbes kolm miljonit. Kuid albaanlaste tegelikku arvu maailmas hinnatakse 10 miljonini. Valdavalt on nende asuala just naaberriikides, aga oluline diasporaa elab näiteks Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Samuti on Kosovo oma 1,8-miljonilise elanikkonnaga sisuliselt teine
albaanlaste riik. See asjaolu sunnib lähinaabreid, ka Montenegrot, arvestama paljukõneletud Suur-Albaania ohuga. Mitte ükski Balkanimaa ei saa kas parlamendi või lausa valitsustasemel nendeta hakkama. Kosovo riigi loomine ja enamike maailma vägevate tunnustus sellele mässulisele Serbia provintsile andis albaanlaste innukusele vaid hoogu. Välisalbaanlaste rahaline toetus on nii Albaaniale kui Kosovole peamine eluliin nende muidu ülivaeste riikide olmelisele hakkamasaamisele. Lisaks olmele on Suur-Albaania idee asunud elama omaette elu ja peaminister Edi Rama on olnud sunnitud korduvalt naabreid rahustama. Kas ta on selles olnud ka siiras? Saanud võimutäiuse on ta küll asunud massiliselt vallandama riigile kasutuid ametnikke (kuulutades nende tuvastamiseks välja Facebooki teel korraldatud „konkursi“ laiskade ametnike leidmiseks!) ja neid, kes ilmutavad liigselt natsionalistlikke huvisid, kuid albaanlaste eneseteadlikkus on selgelt tõusuteel. Kuigi valimiskampaania käigus olid seekord keelatud välireklaamid ja suured miitingud, olid siiski toimumisloa saanud üritused vägagi rahvuslikku identiteeti rõhutavad. Väliürituste keelamisega valimiskampaania perioodil prooviti vältida inimohvreid, mis Albaanias alati kaasnevad. Seekord eesmärk ka saavutati ning väheminformeeritud väliskülaline ei oleks valimiste toimumist isegi mitte märganud.
Balkani regiooni nimetamine püssirohutünniks on endiselt õigustatud. Lisaks kümnetele pisematele piiritülidele noorte naabrite vahel ei ole kadunud mastaapsemad ja riivatud õiglustunded – on need siis põhjustatud natsionalismist, religioonist või labasest kättemaksuihast. Srebrenica veresauna järjekordse aastapäeva kajastused näiteks Horvaatia ja Serbia telekanalites erinesid nagu öö ja päev ning süüdlased olid alati erinevad.